Ėāōåđčāëû ņāéōā
Ũōî číōåđåņíî
Pangalaenude tagastamise tagamine
SISSEJUHATUS K(esoleval ajal, mil p(simaj((nud pankade nimekiri on tunduvalt l(henenud, p((ravad tegutsevate pankade juhid senisest enam t(helepanu nii oma tegevuse turvalisuse kui ka kasulikkuse tagamisele p((dega minimiseerida riske ja ohte. Vaatamata sellele on panga (heks suurimaks aktivaoperatsiooniks krediteerimine, mis k(tkeb endas riske. Sellest tulenevalt v(ib pidada krediteeritavate projektide v(lja valemist (heks t(htsamaks ja vastutusrikkamaks (lesandeks, sest krediteerimine on ju panganduse peamine funktsioon ja suurim sissetuleku allikas. Kuna äripankade oluliseks erinevuseks teistest ettevôtetest on suur vôôrkapitali osatähtsus passivas, môjutavad ebaônnestunud krediteerimisoperatsioonidoluliselt panga omakapitali adekvaatsust ning usaldust panga vastu. Samuti on krediidiriski juhtimine Eestis arenev valdkond, mis nôuab pangateenistujatelt pidevat enesetäiendamist ning uute juhtimisprintsiipide - ning meetodite ellurakendamist. K(esolev bakalaureuset(( on kirjutatud teemal Pangalaenude tagastamise tagamine kreeditori seisukohtadest l(htuvalt. Teema valikul oli mitu argumentatsiooni. Laenude tagastamisega seotud probleemid on tänapäeva Eestis väga aktuaalsed, krediidiriski juhtimisega puutuvad kokku paljud panga töötajad alates laenujuhist kuni laenukomitee töös osaleva tippjuhtkonnani. Juba pikemat aega on panganduses aktiivset käsitlust leidnud krediidiriski juhtimise probleem, kuid seni pole leitud sobivaid ja kôiki osapooli rahuldavaid lahendusi. Seetôttu on valitud selline teema. Ja viimane argument: olen nimetatud valdkonnaga praktikas kokku puutunud. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks ei ole kôigile krediidiriski vähendamisega seotud probleemidele lahenduse leidmine. Eesmärgiks on nende probleemide lahtimôtestamine ja sisuline analüüs. Töö on koostatud eesmärgiga näidata, millistest teguritest sôltub krediidi tagastamise tagamine ja pakkuda välja nii teoreetilisi kui praaktilisi lahendusi panga krediidiriski optimaalseks juhtimiseks. Bakalaureusetöö on üles ehitatud loogiliselt. Töö sisu vôib tinglikult jaotada teoreetiliseks ja praktiliseks. Töö esimeses peatükis leiavad käsitlust olulisemad riskid ja ohud, millega tänapäeva pankadel tuleb kokku puutuda, samas püütakse kirjeldada krediidiriski maandamise ja vältimise vôimalusi. Töös on panga seisukohalt lähtudes puudatatud krediidipoliitika olemust, krediteerimise pôhinôudeid, sest kôik kommertspangad kuuluvad keskpanga järelevalve alla ning peavad järgima keskpanga kehtestatud normatiive. Vaatluse all on Eestis laenusaaja distsiplineerimise eesmärgil loodud aktsiaselts Krediidiinfo. Käsitlust leiavad kuus aspekti, mis on vajalikud laenutaotleja krediidiväärsuse hindamiseks. See on rohkem teoreetiline osa. Panga omakapital peab kindlustama tema tegevuseks vajaliku likviidsuse ja maksevôime. Viimase tagamiseks on äärmiselt tähtis, et laenu vôtja oleks vôimeline pangale ôigeaegselt raha tagastama. Ainult nii on pangal vôimalik paremini rahuldada kliendite nôudeid, sellehulgas ka laenutaotlusi, ning kindlustada seejuures likviidsus ja maksevôime. Teine osa on pühendatud firma majandusliku seisundi analüüsimisele. Majandusliku edukuse peamiseks näitajaks on ettevôtte finantsaruanded. Ettevôtte finantsolukorra hindamisel tuleb esmalt tähelepanna vôôrkapitali intressimôju suhtarvudele. Kui ettevôtte poolt vôetud laenude osakaal on suur, tuleb vaadata ka intressi kattekordaja ehk seda, kas ettevôte on suuteline intresse tasuma. Teine rühm on maksevôime ja likviidsuse taseme näitajad, mis iseloomustavad ettevôtte vôimet täita oma lühiajalisi kohustusi. Rentaabluse suhtarvudest selgub firma efektiivsus kasumi kujundamisel. Kôiki tähtsamaid finantsnäitajaid tuleb aga vaadelda ka dünaamikas, jälgida, kas nad on kasvanud vôi kahanenud, missugune on suundumus. Kolmandas peatükis on kajastatud laenutaotluste analüüsi spetsiifika füüsilise isiku puhul. Neljandas peat(kis on p(hit(helepanu suunatud laenu tagatisega seotud k(simustele. Vaatluse alla tulevad erinevad tagatise liigid ja nende kujunemine. Samuti on vaadeldud pandiôigusega seotud probleeme. Käsitlust leiab ka väärtpaberite pantimise ja kinnipidamisôiguse teema. Seejärel vaadeldakse pandi (iguste rakendamisega kaasnevaid raskusi ja otsitakse v(imalikke lahendeid. Analüüsides Eesti panganduse probleeme tänapäeva panganduses, on käesoleva bakalaureusetöös püütud kirjeldada Eesti panganduse lähituleviku arengutrende. Töö teoreetilise poole koostamisel on olnud baasiks Commercial Bank Management: Producing and Selling Financial Services ja The Handbook of Mortgage Banking. Töö koostamisel on täiendavalt kasutatud erinevate välisautorite teoseid, samuti Eesti seadusandlust, eestikeelset kirjandust ning perioodikat, Eesti Panga bülletääne ja Eesti Tööstuspanga ja Pôhja - Eesti panga sisedokumentatsiooni. Töö illustreerimiseks on lisatud laenu-, pandi-, garantii- ja käenduselepingu näidised, samuti rahavoogude aruande standardülesehitus ja laenu- ja garantiitaotluste protseduuri skeem. 1. KREDIIDIRISK PANKADES JA SELLE MAANDAMISE V(IMALUSED 2. KREDIIDIRISKI ANALÜÜS Igasugune äritegevus on suuremal vôi vähemal määral seotud riskiga. Panganduskeskkond sisaldab alati tervet rida riske. Meie oludes on kôige tähtsam arvestada krediidiriski. Krediidirisk tähendab vôimalus jääda ilma kapitalist ja implitsiitset likviidsusriskivôimalust. Analüüsides krediidiriski, on meie eesmärgiks môista, millist krediidipoliitikat antud pangas teostatakse. Nii nagu ka likviidsuse puhul, nii ka siin ei ole seda eesmärki vôimalik saavutada üheainsa näitajana leidmisega, vaid tuleb arvutada mitmeid näitajaid, milliste kokkuvôtmisel saab leida panga tôenäolise lähenumise krediidiriski probleemile. Samuti tuleb ka siin leida neid näitajaid mitme perioodi lôikes, sest siis annavad nad ülevaate ka sellest, mil määral kasutab pank üht vôi teist krediidipoliitikat ja millise kasuks on ta viimasel ajal on otsustanud. Krediidipoliitika näitajad väljendavad ka aktivate kvaliteeti, kui üht valitud krediidipoliitika tulemust ning ühtlasi jälle ka panga riski - tulu kompromissi (51, lk. 47). Ühe märkusena krediidiriski analüüsi juurde tuleb öelda ka seda, et kui ollakse huvitatud panga krediidipoliitika môistmisest, siis tuleb analüüs läbi viia ka siis, kui pank on deklareerinud end seda vôi teist poliitikat läbi viivat. Seda seetôttu, et mônikord pangad küll arvavad end mingit poliitikat läbi viivat, kuid vähese ettevalmistuse tôttu ei ole vôimelised vôetavaid riske reaalselt hindama ning seega tegelikult tegutsevad juhuslikult kahe poliitika vahepeal. Viimasel juhul ilmneb see varem vôi hiljem suurtes kaotustes, mis tulevad kasumist kinni maksta. Mahakantud laenude suhe keskmisesse kogulaenu. See näitaja on baasiliseks aluseks panga krediidipoliitika môistmisel, sest laenude mahakandmise määr väljendab suurema riskiga laenude osatähtsust kogu laenuportfellis ehk mitu krooni kaotatakse halbade laenude tôttu ühe väljaantud laenude krooni kohta. Näitaja on kohandatud tegelikele kaotustele - möödunud perioodidel maha kantud laenudest tagasivôidetud summad on maha arvatud antud perioodi kaotustest. Antud perioodis maha Tagasivôidetud summad eelmiste kantud laenud perioodide mahakandmistest _____________________________________________________________ Antud perioodi keskmised kogulaenud Nagu teada, tähendab minimaalse riski poliitika püüdu täita panga laenuportfell küll vähetulusete, kuid samas väikese riskiga laenudega. Laenude mahakandmisvaru määr. See näitaja iseloomustab panga enese hinnangut oma krediidipoliitikale ja seega vôimaldab hinnata pangajuhtide teadlikkust oma tegelikust krediidipoliitikast. Lihtsalt väljendudes annab see näitaja lubatava (riskifondiga kaetud) laenude kaotuse kroonides ühe väljaantud laenude krooni kohta. Reservid laenude mahakandmiseks _____________________________________ Perioodi keskmine väljaantud laenude summa Kui see näitaja on suurem kui eelmine vôi ilmutab samasugust muutumistendentsi, siis vôib üldiselt tödeta, et juhtkond on teadlikult valinud selle vôi teise krediidipoliitika. Samas vôib teda käsitada ka iseseisva näitajana, sest eeldusel, et juhtkond viib läbi mingisugust krediidipoliitikat ja teeb seda ônnestunult, on ta enam - vähen samaväärne eelmise näitajaga. Sellise käsitluse juures iseloomustab see näitaja juhtkonna hinnangut oma laenuportfelli kvaliteedile ja ka valitud krediidipoliitikat. Peatatud laenude osa kogu laenuportfellist. Ka see on üks aktivate kvaliteedi näitaja, mis annab lisainfot eelmiste juurde, iseloomustades laenude osakaalu, millised tuleb vôib-olla järgmises perioodis maha kanda ehk teisisônu mitu krooni laenusid vôib tulla järgmises perioodis mahakandmisele ühe väljaantud laenude krooni kohta. Sellele näitajale on iseloomulik see, et kui eelmised näitajad olid seotud minevikuga ja kaugemas minevikus rakendatud krediidipoliitikaga, siis see näitaja on suhteliselt rohkem olevikus (krediidipoliitika) ja osaliselt ka tulevikus. Antud näitaja alusel on vôimalik ka täpsemini hinnata krediidipoliitika muutumist viimastel perioodidel. Puhtad laenud ___________________________ Perioodi keskmised kogulaenud Peatatud laenude all tuleb siin môista laenusid, millistelt on intressi arvestamine peatatud ja millised on uutele tingimustele ümber vormistatud (ka pikendatud). Seda tehakse eelkôige selleks, et laenusaaja oleks vôimeline vähemalt mingi osa saadud laenust tagasi maksma. Kui suur see suhe peaks olema selle vôi teise poliitika puhul, seda saab öelda ainult pikaajaliste kogemuse alusel, sest ainult kogemused vôivad näidata, kui suur osa peatatud laenudest tuleb hiljem siiski maha kanda. Need olid pôhilised näitajad, milliste alusel saab hinnata panga krediidipoliitikat ja valmidust anda riskantseid laenusid. Rääkides krediidiriskist, on olulised küsimused nii makserisk kui ka nn. ostujôu risk. Makseriskiga puutub pank kokku, kui laenusaaja ei maksa laenu ôigeaegselt tagasi, seda kas maksejôuetusest vôi ebaaususest. Ostujôu riskiga on tegemist siis, kui tulenevalt kôrgest inflatsioonitempost on maksetähtaja lôpul tagasimakstava laenu pôhisummal väiksem ostujôud, kui laenuandja lootis laenu andes. Seetôttu peaksid intressimäärad olema alati kôrgemad inflatsioonitempost (20, lk.20). Krediidiriski analüüsi juurde tuleb ilmtingimata lisada, et paljuski olenavad panga finantstulemused ja sealhulgas ka krediidipoliitikale viitavad tulemused üldisest majandussituatsioonist. Nii vôib iga majandusliku languse saabumisel täheldada suuremaid laenukaotusi, aga kui algab uus elavnemise periood, siis aktsepteeritavat riski näitavad arvud osutavad justkui rakendataks minimaalse riski poliitikat (5, lk. 10). Seega tuleb koos krediidiriski iseloomustavate suhtarvude reaga jälgida ka samas perioodis toimunud majanduskeskkonna muutusi, sest muidu jôuame varem vôi hiljem valedale järeldustele pangas kasutatava krediidipoliitika suhtes. Pangad ei oma sageli välja töötatud kindlalt krediidiriski juhtimine protsessi. Kôige sagedamateks puudusteks saab nimetada järgmisi: . poliitikat kajastava kirjalikult fikseeritud dokumendi puudumine; . piirangute puudumine portfelli kontsentreerimise vastu; . liigne krediidijuhtimine tsentraliseerimine vôi detsentraliseerimine; . halb krediiteeritava majandusharu analüüs; . laenuvôtjate finantsanalüüsi pealiskaudsus; . tagatise ülehindamine; . liiga vähene kontakt kliendiga; . laenude üle kontrolli puudumine; . tagatise väärtuse suurendamise vôimaluse puudumine krediidi kvaliteedi langemisel; . liigne laenatud vahendite kasutamine; . puudulik krediididokumentatsiooni; . laenukahjumite katmise reservipuudumine; . oskamatus effektiivselt kontrollida ja auditeerida krediidiprotsessi; Need puudused muutuvad krediidiportfelli nôrkuseks, sisaldades halbade laenude suurt osatähtsut, laenukahjumeid, maksejôuetust ja vähest likviidsust. Siinkohal tuuakse näide pangajärelevalve tegevusest riskide hindamisel. Siit selguvad ka môned olulised riskianalüüsi üldpôhimôtted. Kontrollitakse väljaantud laenude vastavust panga üldise laenupoliitikaga, kontrollitakse, kas krediit on välja antud sellisena, et laenu eesmärk on luua tagasimakse eesmärke, kontrollitakse, kas teisene tagasimakse allikas ja maksegraafik on kindlaks määratud, kontrollitakse, kas andmed laenutaotleja finantsolukorra ja - näitajate kohta on kontrollitud, kontrollitakse, kas laenuliimidid vastavad laenutüüpidele, kas laenuanalüütikute ja - krediidikomiteede otsustuslimiidid on ôigesti määratud, kas laenuportfelli mitmekesistamiseks on kindlad reeglid, kas tagasimaksete jälgimiseks on korralikud seiresüsteemid, kas juhtkonna informeerimine tagab tegusa järelvalve riskitaseme üle jne jne. (4, lk.4). Nagu siit näha, huvitab pangajärelvalvet eelkôige laenuportfell, mitte aga üksik laen. Teisisônu on oluline, et panga valitud riskistrateegia sobiks riskivôimega. Riski suuruse hindamiseks ei piisa ainult laenuportfelli suuruse teadmisest. Palju olulisem on laenuportfelli kvaliteet. Kvaliteetse laenuportfelli eelduseks on kindlad ja läbimôeldud nôuded, mida pank kôigile laenusaajatele esitab: äriplaan, garantiide ja tagatiste kvaliteet, finantsdokumentatsiooni kvaliteet, laenusaaja tegevuse kohapealne kontroll, tema tegevuse järjekindel finantsanalüüs, EP kehtestatud kliendi riski kontsentratsiooni nôude järgmine. Vähitähtis pole ka panga töötajate kvalifikatsioon. Kui pank on range, on tema laenuportfelli kvaliteet hea ja laenurisk väike (11, lk. 15). 1.2. KESKPANGA ADMINISTRATIIVSED MEETODID Pangal pole ôigust päris oma suva järgi anda laenusid kellele tahes ja mis tahes tingimustel. Krediidiasutuste seadus kohustab panka laenude andmisel järgima krediteerimise pôhiprintsiipe ja häid pangandustavasid, sealhulgas kontrollima laenusaajate maksevôimelisust ja tagatiste olamasolu. Tagatiste kohta ütleb krediidiasutuste seadus järgmist. . Laene vallasasja tagatisel vôidakse anda, kui: 17) tagatiseks on reaalselt olemasolev kuld ja muud väärismetallid, vekslid ja teised tähtajalised maksekohustused, riigi ja omavalitsuste väärtpaberid, aktsiad, osatähed, vôla- ja pantkirjad, kaubad, kaupade veo- ja hoiutunnistused vôi muud krediidiasutuse krediidikomitee poolt reaalse tagatisena tunnustatud vallasasjad; 18) tagatise turuväärtus on suurem antava laenu summast (15, lk.29). . Laene kinnisasja tagatisel vôidakse anda, kui laenu tagatiseks oleva vara kôik koormatised ja kohustused kokku koos tagatava laenuga ei ületa kahte kolmandikku selle vara realiseerimise turuväärtusest krediidiasutuse hinnangu järgi. Panga seisukohalt on krediitide v(ljastamisel oluliseimad j(rgmised p(him(tted (35, lk. 6): 1) laen peab olema tagastatav - kindla tagatise olemasolu laenusaajal varalisel kujul v(i maksuv(imeliste isikute garantii n(ol; 2) laen peab olema v(ljastatud kindla t(htaja peale; 3) v(ljastatud laen peab omama kindlat eesm(rki (kas siis (rilist v(i n(iteks eraisikuile maja ehitamiseks); 4) laen peab olema tasuline, see t(hendab, et keelatud on anda intressita v(i s(mboolse intressiga laene, välja arvatud sellised erandid, mis on seadusega ette nähtud (praegu Eesti seadus selliseid erandeid fikseerinud ei ole); 5) samuti ei tohi laenuintress olla väiksem kui sama panga enese vôetud laenudelt ja hoiustelt makstav intressimäär; 6) laenusaaja peab olema maksuv(imeline - krediteerida v(ib vaid neid laenutaotlejaid kellel on olemas reaalsed v(imalused tagastada laenusumma koos intressidega kindlaksm((ratud t(htajal. Vältimaks olukorda, kus üheainsa laenuvôtja suutmatus oma vôlga tasuda saab saatuslikuks kogu pangale, kehtib panganduses rida laenuriskide kontsentratsiooni piiravaid nôudeid. Need on s(nastatud j(rgmiselt (14, §42): Riskikontsentratsioon - krediidiriski kontsentreerumise näitaja. 1. Suure riskiga laenuks loetakse laenu, mis (letab 10 protsenti panga omavahenditest. Selliseid laene v(ib anda ainult vastava p(devusega p(hikirjalise organi otsusel. 2. Pangal ei ole lubatud anda (hele isikule v(i omavahel seotud osapooltele laenu, mis (letab 25 protsenti krediidiasutuse omavahenditest. Omavahel seotud osapoolteks loetakse: - kahte vôi enamat isikut, kes kujutavad endast krediidiasutusele ühist riski, kuna neist üks vôi mitu omavad kas otseselt vôi kaudselt kontrolli teise vôi teiste tegevuse üle vôi - kahte vôi enamat isikut, kelle vahel ei ole eelmises lôikes mainitud seost, kuid kes kujutavad krediidiasutusele ühist riski, kuna nad on vastastikku seotud nii, et neist ühe finantsseisundi halvenemisel ilmnevad tôenäolised makseraskused ka teisel (teistel). Sellistel juhtudel tuleb üksikute osapoolte vôlakohustused liita ja vaadelda seda kui omavahel seotud osapoolte ühist vôlakohustust. 3. Panga allasutusele, peaettev(ttele ja peaettev(tte teistele allasutustele antud laenude kogusumma ei v(i (letada 20 protsenti panga omavahenditest. 4. Panga poolt antud suure riskiga laenude kogusumma ei tohi olla suurem kui 800 protsenti panga omavahenditest. 5. Pank on kohustatud laenulepingu s(lmimise p(eval informeerima Eesti Panka isikutest, kelle kohustused panga ees (letavad 3 protsenti panga omavahenditest ja nende laenusaajate poolt antud tagatistest. Juriidilistest isikutest laenusaajate puhul tuleb esitada ka andmed nende isikute (aktsion(ride v(i osanike) kohta, kellel on laenu saanud ettev(ttes oluline osalus. 6. Pirangutes tehtavad erandid ja nende tegemise korra kehtestab Eesti Pank. Eesti Panga Nôukogu kinnitas uuendatud usaldatavusnormatiivid 5. detsembril 1995 (4, lk. 11): . suure riskikontsentratsiooniga klientide puhul saab nende registreerimisnumbrite kaudu infot omanike ja juhtide seostest, erinevatest gruppidest, mis omavad vôlgnevusi mitme panga ees;lisandub info klientide tegevusala kohta; tuleb kajastada kliendi viivislaenud ning anda hinnang tôenäolistele kahjudele; . vaatluse alla vôetakse klientide koguvôlg panga ees; bilansiliste kirjete kohta on täpsemad seletused ning bilansiväliseid vôetakse arvesse vastavalt üldtunnustatud tavadele (senise üldise 50% asemel); . piirmääradest vabastuse puhul on lähtutud üldaktsepteeritud tavadest ning vabastuste määr laieneb (eriti A-tsooni ja Eesti krediidiasutustes oleviad lühiajalisi vahendeid silmas pidades); lühiajalised nôuded B- tsooni krediidiasutustele on vabastatud 50% ulatuses (arvestades sealset riski); . omavahel seotud osapoolte môiste on senisest märksa konkreetsem; . konsolideerimisgrupi (va liisingettevôtted) puhul kehtivad piirangud kuni konsolideeritud aruandluse täpsustatud eeskirjade kehtestamiseni. Selleks et välistada vôimalus, et pangaomanik vôi pangajuht iseenesele liiga soodsat laenu annab ja seejuures hoiustajate huve kahjustab, on seadusega kehtestatud mitmed piirangud. . Krediidiasutuse juhatuse esimees, juhatuse liikmed, tegevjuht, krediidikomitee esimees, revisjonikomisjoni liikmed ja selle esimees ning krediidiasutusest palka saavad ametnikud ja teenistujad ei vôi saada samas krediidiasutusest laenu ühelgi kujul. Laene ei ole lubatud anda ka ühelegi äritehinguid sooritavale juriidilisele isikule, mille omanikuks (seal hulgas aktsionäriks, kellele kuulub rohkem kui 10 protsenti aktsiakapitalist) on krediidiasutuses olulist osalust omav aktsionär, krediidiasutuse juhatuse esimees, juhatuse liige vôi tegevjuht, samuti juriidilistele isikutele, mille juhatuse vôi nôukogu liikmed enamuse moodustavad krediidiasutuse juhatuse liikmed vôi krediidiasutusest palka saavad ametnikud ja teenistujad. . Krediidiasutuse aktsionärid, kellele kuuluv osa aktsiakapitalist on suurem kui 10 protsenti, vôivad saada samast krediidiasutusest laenu ainult järgmistel piiravatel tingimustel: 10) laenu summa ei ületa 50 protsentii aktsionäri poolt aktsiakapitali otseselt vôi kaudselt mahutatud summast; 11) laenu taotlev aktsionär ei tööta krediidiasutuses ühelgi ametikohal ega täida muid ülesandeid, mis välistavad käesoleva paragrahvi 9. lôike järgi samast krediidiasutusest laenu saamise vôimaluse; 12) laen antakse tähtajaga kuni üks aasta ja laenulepingus nähakse ette, et seda saab pikendada ainult üks kord kuni kuueks kuuks; 13) laenu andmise otsustamisest, mille taotlejaks on krediidikomitee liige vôi tema lähikondne, nimetatud krediidikomitee liige osa ei vôta (tal pole selle otsuse tegemisel ei sôna- ega hääleôigust). 14. PANGA LAENUPOLIITIKA Panga majandustegevus on seotud teatud krediidiriskiga. Krediidirisk pankade jaoks praeguses Eestis on (ks olulisemad probleeme - olid ju halvad laenud nii m(negi kommertspanga pankrotistumise peap(hjuseks, samuti on kogu maailma pankades viimastel aastatel eba(ige laenupoliitika tulemusena maha kantud hiigelsuuri summasid. Vastavalt 1996. aasta veebruaris kinnitatud pankade sisekontrollitöö alustele nôutakse Eestis pankadelt riskijuhtimisele suunatud tegevuskavade ja protseduurireeglite fikseerimist pädeva juhtorgani otsusega kinnitatud dokumentides. Kohustuslikult fikseeritavate tegevuskavade ja protseduuride struktuur ja sisu sôltub panga tegevuse eripäradest, organisatsioonilisest ülesehitusest, sisemisest tööjaotusest, tehingute iseloomust ja nendega seotud riskide suurusest. Tegevuskavade ja protseduuride kompleks peab vôimaldama: . kujundada ja kehtestada headele pangandustavadele vastavad käitumisnormid nii pangale kui ka selle töötajatele; . vähemalt igaks aastaks koostada ja ellu viia panga operatiivne (lühiajaline) äriplaan; . koostada panga juhtimisstruktuurile vastav riskide kontrollimise ja juhtimise skeem, mis vôimaldaks panga tegevuses sisalduvate riskide suurust hinnata ja jälgida, et summaarne risk vastaks panga finantsseisundile ega ületaks kehtestatud normatiive; . kujundada ja ellu viia efektiivset personalipoliitikat. Nôuetekohaste protseduuride kompleksi koostamiseks on eelnevalt vaja: . kindlaks määrata ja dokumentaalset fikseerida vajalike protseduuride hulk ja organisatsiooniline struktuur; . kindlaks määrata üksikute juhtimistasemete vôimupiirid; . täpselt piiritleda üksikute töötajate vastutus; . korraldada nôuetekohane raamatupidamine ja kujundada juhtkonna vajadustele vastav infosüsteem; . kindlaks määrata ja kehtestada aktivate ja passivate ôige ja usaldusväärse hindamise meetodid; . kehtestada informatsioonitehnika usaldusväärsuse hindamise kriteeriumid ja kontroll. Kôik tegevuskavad ja protseduurid peavad olema kirjalikult vôi elektrooniliselt dokumenteeritud. Dokumentide vormistamine tagab nende ühese tôlgendamise kôikide täitjate poolt ja vôimaldab kontrollida nende jôustumist, kehtivust ja hinnata piisavust. Pank peab m(tlema, kui suure osa finantsressursse ta paneb raha teenima, st kui palju ta v(lja laenab. Selle jaoks on igal pangal v(lja t((tatud oma kindel krediidipoliitika, mille alusel ta moodustab laenuportfelli (vt. joonis 1). [pic] Joonis 1. Konsolideeritud laenuportfelli jaotus tegevusharude järgi (protsentides). Näiteks Hansapanga konsolideeritud portfellis on enam krediteeritud valdkondadeks kaubandus, ehitus ja kinnisvara haldamine, hotellindus ja reisiteenindus, kerge tööstus ning transport ja side (6, lk. 11). Laenupoliitika m((ratleb panga laenutegevuse p(him(tted ja on tema strateegia osa (vt. lisa 1). Viimasel ajal muutus rangemaks pankade laenupoliitika, mille pôhjuseks olid nii kommertspankade ettevaatlikum tegevus peale Sotsiaalpangas toimunut kui ka krediidiasutuste usaldatavusnormatiivide karmistamine Eesti Panga Nôukogu poolt (16, lk. 17). Iga pank kinnitab krediteerimiseeskirja, mis sätestab laenu andmise korra ja vôimaldab seeläbi vähendada krediteerimisega seonduvat riski. Reeglina koosneb see kaheksast erinevast osast, mis omakorda liigendatud: 1. Ettevôtete ja üksikisikute laenuvôimalused pangas. 2. Laenupädevus. 3. Üldnôuded laenutaotluse dokumentidele. 4. Laenude väljastamise kord pangas: 5) ettevalmistav töö, 6) vormistamine, väljaandmine ja vastutus. 7. Nôuded laenude dokumentatsiooni säilitamise kohta. 8. Laenu tagatis. 9. Laenutegevuse tulud. 10. Laenu hooldamine. Eesti kommertspangad annavad laenu riiklikele ja eraettev(tetele ning eraisikutele j(rgmisteks otstarbeks: . l(hiajaline krediit tootmisvajadusteks ja k(ibekapitali finantseerimiseks; . pikaajaline laen uue projekti k(ivitamise k(ibekapitaliks v(i p(hivahendite ostuks; . arvelduskrediit k(ibevahendite ajutine finantseerimiseks ja arvelduste sooritamiseks; . investeerimis laen, mis tootmise v(i turismiga seotud ja ekspordile orienteeritud projektide p(hivahendite finantseerimiseks; . krediidiliin ettev(tte k(ibekapitali vajaduse katmiseks; . liising seadmete ja s(idukite soetamiseks; . faktooringlaenud debitoorse v(lgnevuse ostmiseks. Laenusid saab pank anda vaid tema juures hoiustatud ja tema kätte edasilaenamiseks usaldatud vahendite ulatuses. Et Eesti pankades hoiustatud vahenditest moodustavad suure osa nôudmiseni hoiused, piirab see oluliselt pankade vôimalusi pikemaajaliste laenude andmisel. Pikaajaliste laenude osatähtsus kogulaenuportfellis on viimase aastaga ilmselt suurenenud (vt. joonis 2). [pic] Joonis 2. Kommertspankade poolt ettevôtetele ja eraisikutele kuu jooksul antud kroonilaenud jaanuar 1995 - jaanuar 1996 (mln. krooni). Kui 1995. aasta jaanuari lôpu seisuga oli see 52,8%, siis 1996. aasta jaanuari lôpus moodustasid pikaajalised laenud juba 68,0% koguportfellist (4, lk. 11). Eraisikutele antud laenud on reeglina pikemaajalised kui ettevôtetele antud laenud. Lühiajaliste laenude intressid on eraisikutele kôrgemad kui ettevôtetele. Tähtaja pikenedes vahed vähenevad ja 3-5-aastaste laenude puhul on intressid eraisikutele juba madalamad kui ettevôtetele. Laenupädevuse all môistetakse ôigust osaleda laenuandmise otsustusprotsessis, iseseisvalt otsustada laenude ja garantiide väljastamist ning kohustust kanda sellest tulenevat riski pädevusmäära piires. Panga laenudirektori, peapanga ja pangaosakondade laenupädevusse kuulub: 1) laenude ja garantiide väljaandmine antud vôi väljaantava garantii tagatiseks pangas oleva deposiidisumma ja deposiitaja piirides, laenu puhul marginaaliga mitte alla 3% tingimustel, et antud deposiit ei ole koormatud ühegi teise kohustisega; 2) laenude väljaandmine klientidele laenukomitee otsuste alusel; 3) laenude ja garantiide väljaandmine pädevuslimiitide ulatuses, mis määrab kindlaks panga laenukomitee. Laenutaotleja peab laenu taotlemisel esitama pangale lisas 2 ja 3 loetletud dokumendid. Pangale peavad olema esitatud dokumentide originaalid vôi nende notariaalselt kinnitatud koopiad. Otsuse ja protokolllide ärakirjad ning väljavôtted peavad olema tôestatud volitatud isikute allkirjadega. Kui klient esitab pangale koopiad koos originaalidega, siis peab dokumentide vastuvôtja kontrollima koopiate samasust originaalidega. Kôik pangale esitatavad finantsaruanded peavad olema kinnitatud ettevôtte tegevjuhi ja pearaamatupidaja poolt ning vajadusel ka audiitori poolt. Taotlusdokumentide korrektsust kontrollib laenuosakonna juhataja vôi tema poolt sellleks volitatud isik, samuti sellle laenuga teglema määratud laenujuht. Laenujuht komplekteerib taotlejafaili ja annab selle analüüsiks laenuosakonna analüütikule (vt.lisa 4). Dokumentide juriidilise korrektsuse hinnangu ja vôimalike probleemide tekkimise analüüsi teostab laenuosakonna jurist. Peale taotluse läbivaatamist ja analüüsi esitab laenujuht taotlusfaili koos oma järeldusettepanekuga laenuosakonna juhatajale. Laenuosakonna juhataja vôtab vastu otsuse laenu väljaandmise kohta lähtudes oma laenupädevusest vôi edastab vastavad taotlejafailid koos oma järeldusettepanekuga laenudirektoorile. Laenudirektor vôtab vastu otsuse laenu väljastamise kohta lähtudes oma laenupädevusest vôi edastab vastavad taotlejafailid koos oma järeldusettepanekuga panga juhatuse esimehele vôi tema asetäitjale laenude alal, panga laenukomiteele (vt. lisa 5). Laenu väljastamise otsuse alusel vormistab laenujuht laenulepingu ja pandilepingu (ehk tagatisleping) kahes eksemplaris ja esitab need osapooltele allakirjutamiseks - laenutaotleja poolt volitatud isikule ja panga juhatuse esimehele või tema poolt volitatud vastava pädevusega töötajale. Laenuleping peab olema sôlmitud vähemalt lihtkirjalikus vormis (2, lk. 15). Juhul, kui laenuleping on sôlmitud suulises vormis, ei ole ta kehtiva seadusandluse järgi kehtetu, kuid sellist laenulepingut ei saa vaidlustada kohtus tunnistajate ütluste kaudu. Laenulepingu juurde peaks kuuluma tagatisleping. Tagatislepingu sôlmimisel peab laenuandja kontrollima järgmisi fakte: 1) tagatise vastavus laenu- ja tagatislepingus toodud andmetele; 2) kas laenusaaja on tagatise omanik; 3) kas tagatise andja pole tagatise käsutamisel piiratud (nt tagatis on arestitud, vajalik abikaasa nôusolek jne); 4) kas tagatiseks antavat eset juba koormavad kolmandate isikute ôigused (nt tagatiseks antav vara on välja renditud); 5) kas tagatise andjal on ôigus tagatist anda; 6) kas tagatist andev juriidiline isik on seaduses ettenähtud korras registreeritud; 7) kas füüsilisest isikust tagatise andja on teovôimeline. Laenulepingu olulisteks tingimusteks, milles pooled peavad igal juhul kokku leppima, on: 1) laenusumma ning intressi suurus; 2) laenusumma ja intresside tasumise graafik; 3) lepingu tagatis (-ed); 4) laenusaaja kohustused; 5) laenusaaja vastutus juhul, kui ta ei täida oma kohustusi; 6) lepingu ennetähtaegse lôpetamise alused; 7) viivise ja leppetrahvi suurus (vt. lisa 6). Tagatislepingu registreerib laenujuht vastavas registris. Peale laenu- ja pandilepingu allakirjutamist ja nende kandmist vastavasse registrisse väljastatakse kummastki lepingust üks eksemplar laenu taotlejale. Vastutust lepingute kvaliteedi ja konfidentsiaalsuse eest kannab laenujuht. Kôik ühte laenu puudutavad materjalid koondatakse ühte toimikusse (laenufaili). Laenufaile hoitakse lukustatavas mehaaniliselt kindlas kapis. Laenufaili täielikkuse, säilitamise ja andmekaitse eest vastutab projekti eest vastutav laenutöötaja, säilimise eest üldiselt laenuosakonna juhataja. Praegu pangad aktsepteerib järgmisi tagatisi: a) turustatav kinnisvara, mis jääb tagatismäära piiridesse ka hinnariski arvestades; b) laovarud, teelolevad kaubad ja laekumata raha; c) madala väärtusriskiga aktsiad ja muud väärtbaberid; d) rahalised tagatised panga deposiitide näol, panga aktsiad ja osakud, mis ei ole koormatud teiste kohustusega. Kõik varad peavad olema hinnatud kinnisvarafirma ja kindlustatud kindlustusfirma poolt, milleseid pank aktsepteerib. Pangal peab olema õigus teostada pantvara inspektsiooni. Laenu andmisel on pôhitingimus, et pank peab olema laenu tagatist kontrollinud nii dokumentaalselt kui ka natuuras, kusjuures kontrollimise kohta tuleb koostada kirjalik akt. Kinnisasja esitamisel laenu tagatisena ei tohi tagatiseks oleva vara kôik koormatused ja kohustused koos tagastatava laenuga ületada kahte kolmandikku selle vara turuväärtusest krediidiasutuse hinnangu järgi. Enne tagatise arvestamist peaks olema leitud provisiooni määr lähtudes laenu teenindamisest ja laenusaaja finantsseisundist. Provisiooni summa leidmisel võetakse arvesse tagatise väärtust, likviidsust ja laenu kestust. Laenusummast lahutatakse sõltumatu eksperdi poolt antud objekti turuväärtus, mis on korrigeeritud Tabel 1 alusel. Tabel 1 Tagatise arvestamise tabel | | Tagatise | Arvestatav %| |Jrk.nr. | | | | | |turuväärtusest | | 1|Valitsuse ja pankade ( Hansapank, Ühispank, | 100 | | |Hoiupank, Tallina Pank ) garantii ( mis | | | |katab täies ulatuses laenu põhiosa, muidu | | | |võetakse provisiooni arvestamise aluseks | | | |laenu jäägi ja garantii summa vahe ) | | | 2|Deposiit ( mis katab täies ulatuses laenu | 100 | | |põhiosa, muidu võetakse provisiooni | | | |arvestamise aluseks laenu jäägi ja deposiidi| | | |vahe ) | | | |Kinnisvara ( 1.järgu hüpoteek ) | 70 | |3.1. |eksperthinnanguga kuni 2,0 milj. EEK | | | |Kinnisvara ( 1.järgu hüpoteek ) | 60 | |3.2. |eksperthinnanguga 2,0 kuni 10,0 milj. EEK | | | |Kinnisvara ( 1.järgu hüpoteek ) | 50 | |3.3. |eksperthinnanguga üle 10,0 milj. EEK | | | |Vallasvara ( seadmed, masinad, sôidukid jm | 50 - (N - 1) | |4.1. |pôhivara ) |× 10 | | |Vallasvara ( kaubad, mööbel, inventar ) | 30 - (N - 1) | |4.2. | |× 10 | *Vallasvara tagatise väärtuseks vôetakse bilansilisest maksumusest, kindlustussummast ja turuhinnast madalaim. Vajaduse korral (summad üle 1,0 milj. EEK) kasutatakse ekspertide hinnangut. ** N - laenu pikkus aastates. Laenutegevus peab katma sellega seonduvad töötlemis- ja ressursikulud ning tootma kasumit. Laenuintressi määramise aluseks on: - krediidiressursi keskmine hind; - otsesed panganduse kulud (personal, hooned, arvutid jne); - tagatise väärtuse sissenôudmiskulud (mis on praegu üpris kôrged). Tagatise omandiôiguse saamine vôib viia panga kallitesse, aeganôudvatesse kohtu lahingutesse. Kui sellega hakkama saadakse, teeb väike ja ebalikviidne kinnisvaraturg pangale vajaliku tagatise kiire liviidseks varaks muutmise raskeks. See, et tagatiseks vôetud vara on raske täpselt hinnata, suurendab riski ja vôimalikke tulevasi laenukulusid (7, lk. 25); - kôrged riskid seoses tagatisega katmata laenuosaga, mis vôidakse tervikum kaotada; - riskitasu sôltuvalt projekti ja tagatise kindlusest; - pangakasum; - keskmine turuintress. Panga laenutegevuse teenustasud on projekti analüüsitasud, lepingutasud, teenindus-ja jälgimistasu (6, lk. 8). Kui laenuvôtja vôlga tähtajaks ära ei maksa, on selle tagasisaamiseks mitu varianti. Esimene vôimalus on lasta käiku tagatised. Teine vôimalus on näha lepingus ette, et vôlasummale lisandub viivis iga maksmisega hilinetud päeva eest ehk teisisônu öeldes - iga päev tuleb vôlasummale juurde teatud protsent, mis on oluliselt suurem kui intress. See stimuleerib vôlga vôimalikult kiiresti ära maksma, sest mida kauem viivitada, seda suuremaks muutub vôlasumma. Ükskôik kui hea üksik pank vôi ärikeskkond ka poleks, jäävad alati alles halvad laenud. Kôigile ettevaatusabinôudele vaatamata juhtub ikka, et môni klient ei suuda pangalt vôetud laenu tagasi maksta. Seetôttu tuleb laenuportfelli modelleerimisel seda riski arvesse vôtta. Suvalises sarnaste tunnustega laenude grupis vôib ja tuleb need nn oodatavad kahjumid arvestada laenusaajatelt krediidi eest vôetava hinna sisse. Laenuandjatel on vôimalik oma keskmine oodatav kahjumimäär välja arvutada. See on nende jaoks neutraalne tulemus. Tegelik tulemus vôib olla oodatust parem vôi halvem. Oletame, et krediidispetsialist peab määrama mingi laenu hinna. Et leida kapitalikogust, mille pank peab laenu kestuse ajaks kôrvale panema, tuleb tal määrata vastaspoole (so tehingu teise poole) krediidikôlblikkus. Selleks omistatakse igale laenuvôtjatüübile oodatav ja ka ootusväline kahjumimäär. Kuna Eesti kommertspankade laenuportfellides on halbu laene keskmiselt 3,6-3,7, on pankade oodatav kahjum iga 100 väljalaenatud krooni kohta 3,6-3,7 krooni. See tuleb liita laenu hinnale ning panna kôrvale üldise kindlustusena halbade laenude vastu. Laenuandja ja hoiustaja jaoks on see midagi kindlustusmaksu taolist, mis peaks kompenseerima kahjumi ajavahemikus, mil see ootuste kohaselt vôiks sündida, ning lubaks hoiuste eest ikkagi lubatud intressi maksta (10, lk.6). Finantsmodelleerimise teel selgitab laenuandja välja ka selle, kui palju tema tegelik kaotus vôiks nôutaval tôenäosuse tasemel ületada juba arvessevôetud oodatavat keskmist kahjumimäära, ja lisab selle laenu hinnale. Laenuandja ei oota, et ta selle raha kaotab, kuid soovib end riski vastu kindlustada. Laenu hooldamine seisneb laenulepingu tingimuste ja kliendi tegevuse pidevas jälgimises laenuhooldaja poolt, kes on kohustatud süstemaatiliselt koguma laenajaga seotud informatsiooni ja koostama iga kliendi kohta laenufaili, mis peab sisaldama dokumente ja andmeid firmadele ja eraisikutele antud laenude ja gartantiide kohta (53, lk. 56). Peale selle kontrollib laenuhooldaja vastavalt vajadusele kliendi tegevust kohapeal. Pärast seda kui laen on välja antud, peab pank kasutama meetmeid, et kindlustada laenu tagasimaksmine. Krediidijuhtimine on üks tähtsamaid panga laenuosakonna töötajate ülesannetest. Hea krediidijuhtimine ei paranda halbu laene kuid mitmed head laenud vôivad saada probleemseteks, kui neid juhitakse halvasti panga laenuosakonna töötajate poolt. Ebatôenäoliselt laekuvate laenude osatähtsus pankade endi hinnangul oli kommertspankade kogu laenuportfellist 2,1% (vt. joonis 3). Aasta tagasi oli vastav näitaja 3,7% (47, lk. 48). Vähenemine vôrreldes eelmise aasta sama perioodiga on tunnustuseks pankade läbimôeldumast tegevusest laenude andmisel. Joonis 3. Tähtajaks tasumata laenude osakaal kogu laenuportfellist 31.01.94 -29.02.96 [pic] Pangad jälgivad laenuvôtjaid selleks, et kindlustada nende finantspositsiooni ja laenulepingu tingimuste täitmist. Laenude jälgimine on vajalik selleks, et välja tuua vajasel staadiumil laenuvôtja tunnused, mis näitavad laenu kustutamise raskusi. Laenude jälgimine muutub eriti aktuaalseks siis, kui jôuab kätte nende kustutamise aeg vôi on tähtaeg ületatud. Laenutingimuste täitmata jätmine laenuvôtja poolt vôib tuua kaasa vajaduse tema suhtes erinevate sanktsioonides rakendamiseks, näiteks intressimäära täitmine, vôi siis äärmsel puhul lepingu tühistamine ja krediidi kustutamise protsessi kiirendamine. Nagu näha krediteerimiseeskirjas on t(pselt kirjeldatud millist laenu on v(imalik taotleda ja kes seda teha saavad. Reglementeeritud on laenu taotlemise, dokumentide anal((simise ja otsuse langetamise kord. See sisaldab vajalike dokumentide loetelu, vastuv(ttu, anal((si, koondkokkuv(tte tegemist ja krediidihinnangut, mis antakse laenutaotlejale viie p(eva jooksul peale otsuse vastuv(tmist. Ka laenu- ja pandilepingute vormistamine on kindlaile eeskirjadele allutatud. Samuti on laenu v(ljastamine, intresside arvestus, garantiide andmine, aruandlus ja kontroll t(pselt m((ratletud. Juhul kui pank on s(lmitud lepingu AS Krediidiinfoga, siis on ta kohustatud andma talle informatsiooni v(ljaantud laenude kohta (31, lk. 36). Laenude v(ljastamisel peab l(htuma hetke laenun(udlusest, saadaolevatest laenuintressidest, keskpanga poolt kehtestatud normatiividest (riskikontsentratsioon). Laen peab olema tulus v(rreldes teiste pangaoperatsioonidega. Kindlam on krediteerida alalisi kliente. Kokkuv(tlikult v(iks (elda, et krediidiriski v(ib pehmendada laenude piiramisega ( kas keskpanga v(i peapanga poolt), laenuportfelli mitmekesistamisega (v(ltida samalaadsete laenude osakaalu laenuportfellis) v(i moodustada fonde v(imalike kahjude katteks. 1.3.KREDIIDIREGISTER Laenutaotleja finantsseisukorra ja krediiditagastamiste hindamiseks baseeruvad pangad peamiselt välisinformatsioonile. Pank vôib vôtta ühendust teiste kreditoridega, et kasutada kogemusi töös nende laenutaotlejatega. Pangal on vôimalus saada informatsiooni kliendi krediidiajaloo kohta krediidiregistrist, kus on registreeritud 90 - 95% Eesti pankadest juriidilistele ja füüsilistele isikutele antud laenudest (aktsiaselts Krediidinfo). Eestis pakuvad taustauuringuid ka aktsiaselts Connectus, vähesel määral aktsiaselts PW Partner (23, lk. 12). Aktsiaselts Krediidiinfo on asutatud Eesti pankade poolt pankade krediidiregistri jaoks. Krediidiinfo finantstoeks on Eesti Hoiupank, Pôhja - Eesti pank, Tallinna pank, Eesti Innovatsioonipank, Hansapank, Virumaa Kommertspank, Eesti Forekspank (30, lk. 10). Register kujutab endast pankadevahelist ühist andmebaasi, millesse on koondatud informatsioon laenajate, krediitide ning laenajate poolt krediidi - vôi garantiilepingutest tulenevate kohustuste mittetäitmise vôi mittekohase täitmise kohta. Kui laenu tagasi maksmisel esineb maksehäireid, siis see fikseeritakse andmebaasis. Kui laen on tagasi makstud, kuid mitte ettenähtud graafiku kohaselt, siis jääb märge maksehäirete kohta püsima ka pärast laenu kustutamist (45, lk. 10). Aktsiaselts Krediidiinfo on loodud ühiseks tegutsemiseks pankade krediidipoliitika väljakujundamisel ja laenutaotluste pôhjalikumal analüüsimisel ning pankades krediitide ja garantiide väljaandmisega tehtava töö efektiivistamiseks ja täiustamiseks ning pôhieesmärgina pankade krediidiriski vähendamiseks. Aktsiaselts Krediidiinfo korraldab pankadelt saadavate andmete pôhjal andmebaasi loomise (andmete kogumine ja töötlemine), andmebaasi pidamise (andmete arvutisse kandmine ja edasine täiustamine) ning pankade poolt andmebaasi kasutamise (andmete väljastamine). Kôik pangad kohustuvad kandma alates 01. Jaanuarist 1994.a. täielikult ja tingimusteta andmed loodavasse andmebaasi ning tagavad regulaarselt (iga pangapäeva lôpu seisu edastamise andmebaasi järgneva pangapäeva kella 12.00 - ks) andmete laekumise andmebaasi. See puudutab peamiselt lühiajalisi laene, mille tagastamistähtaeg on kuni üks aasta ja laenusumma enam kui 50000 krooni. Aktsiaselts Krediidiinfo on ôigustatud panga taotlusel registreerima erandjuhtudel ka väiksema suurusega krediite kui 50000 krooni. Aktsiaselts Krediidiinfo ja pankade loodavas andmebaasis jaotuvad krediiti ja garantiid puudutuvad andmed alljärgnevas info üldstruktuuris: 1) laenaja nimi (füüsiline isik) vôi nimetus (juriidiline isik), laenaja isikukood vôi registrinumber; 2) laenajale pangast välja antud krediidi liik ja suurus ning krediidi - vôi lepingu number; 3) krediidilepingu sôlmimise ja krediidilepingujärgse vôlgnevuse tagastamise tähtpäevad; 4) andmed laenaja vôlgnevuse kohta (maksehäire tekkimise tähtpäev ja maksehäire likvideerimise tähtpäevad); 5) garantiilepingu sôlmimise kuupäev ja garantiilepingu number ning garantii suurus. Andmete edastamine nii andmebaasi moodustamisel kui regulaarsel täiendamisel toimub arvutiside teel vôi mônel muul panga ja aktsiaselts Krediidiinfo vahel vastastikku aktsepteeritud viisil, millega on tagatud andmete salatatus kolmandate isikute eest (arvutiside puhul tagab selle kasutatav koodisüsteem). Andmebaasi kasutamise eest maksavad pangad aktsiaseltsi Krediidiinfole tasu, mis kinnitatakse aktsiaseltsi Krediidiinfo juhatuse poolt. Näiteks, veebruari alguses 1996. a. pakutavate teenuste hinnad oli järgmised (8, lk. 7): . superekspress krediidiraport Eesti firma kohta (48 tunni jooksul) - 1090 krooni; . superekspress krediidiraport USA ja Kanada kohta (1-3 tööpäeva jooksul) - 2490 krooni; . lühiraport vormis KI 101 koos summeeritud bilansi, kasumiaruande ja pandiinfoga (ühe tunni jooksul) - 185 krooni; . välispäring /on - line/ süsteemi kaudu Soome vôi Saksa firma kohta (1 tund) - 690 krooni; . välispäring otseühenduses on - line süsteemiga muude Lääne - Euroopa riikide kohta - 970 krooni. Seega registri olemasolu hoiatab potentsiaalset laenusaajat, distsiplineerib teda, kohustades laenu tähtajaks tagastama. 1.5. LAENUTAOTLEJA KREDIIDIV((RSUSE HINDAMINE Esmajoones tuleb vaadelda, kas klient on suuteline krediiti teenindama, st õigeaegselt teha sissemakseid selle kustutamiseks. See eeldab tavaliselt laenutaotluse kuue aspekti detailset analüüsi (24, lk. 180): . laenutaotleja karakter (character); . mahtuvus (capacity); . rahavoog (cash flow); . laenutagatis (collaterial); . tingimused (conditions); . kontroll (control). Järgnevalt vaadeldakse iga aspekti eraldi. Laenutaotleja karakter Krediidiinspektor peab olema veendunud selles, et klient saab küllalt täpselt näidata pangalaenu kasutamise eesmärki ning omab tõsiseid kavatsusi selle kustutamiseks. Isegi rahuldava eesmärgi puhul peab krediidiinspektor kindlaks tegema, et laenuvõtja suhtub vastutavalt laenatud vahendite suhtes, annab panga küsimustele tõeseid vastuseid ja rakendab kõiki pingutusi oma laenu tagasimaksmiseks. Vastutus, tõesus ning tõsine kavatsus laen kustutada koostavad selle, mida krediidiinspektor nimetab laenuvõtja iseloomuks. Kui krediidiinspektor leiab, et klient pole siiras, ei tohi laenu anda, sest peaaegu kindlasti saab laenu probleemseks. Mahtuvus Krediidiinspektor peab olema veendunud selles, et laenutaotleja omab õigust laenutaotlust esitada ja juridilist õigust alla kirjutada laenuleping. Antud klienti tunnus on tuntud kui võime omada vahendeid. Näiteks, Eestis ei oma alalaline (st alla 18- aastane) õigust vastata laenulepingule ning sel kombel tekivad pangal raskused taolise laenu tagasisaamisel. Krediidiinspektor peab olema veendunud, et ettevõtte esindajal, kes on pöördunud panka laenutaotlusega, on olemas ka vastavad volitused, mis antakse juhatuse koosolekul ning kujutavad endast õigust osaleda läbirääkimistel ning kirjutada alla laenulepingule firma nimel. Tavaliselt tehakse see kindlaks koopiaga juhatuse nõukogu otsusest, milles näidatakse ära antud isiku volitused. Laenu tagasisaamise puhul kui leping on sõlmitud isikuga, kes ei oma selleks volitusi, võib olla võimatu ning pank võib kahjumit kannadata. Rahavoog Iga laenutaotluse võtmemoment seisneb järgnevas: kas laenuvõtja saab küllalt rahalisi vahendeid kas kasumi või rahavoogude vormis, et kustutada laen ? Laenajad omavad põhiliselt kolm allikat laenu kustutamiseks: a) rahavoog; b) aktivate müük või likvideerimine; c) uute vahendite hankimine uute kohustustega või väärtpaberite emiteerimisega. Iga allikas võib kindlustada küllaldasi vahendeteid laenu kustutamiseks. Kuid pankurid eelistavad peamise laenu kustutamise allikana rahavoogu, kuna aktivate müümine võib kahjustada laenuvõtja bilanssi ning täiendav laenamine võib kahjustada panga kui kreeditori positsiooni. Puudulik rahavoog on üldtuntud halva finantsolukorra ning halvenevate kreeditoridega suhete tunnus. Rahavoogude aruandes kajastuvad reaalsed sissetulekud ja väljaminekud, mis näitab ka võimalikku firma vaba raha jääki. Laenutaotleja maksevõime hindamise seisukohast tuleks rahavoogu arvestada lähtudes laenu tagasimaksmisvõime seisukohast. Sellest lähtuvalt tuleks leida nn. maksevõime rahavoog (MVR), mis saadakse: MVR = puhaskasum + amortisatsioon + (debitoorne võlgnevus - kreditoorne võlgnevus) - - olemasolevate laenude tagasimaksed - jooksvad investeeringud. Ülaltoodud valemi abil arvutatud rahavoog peab kajastama seda, kas firma soovib tegelikult laenu uueks projektiks või vanade võlakohustuste täitmiseks. Kui eelnevad kohustused suudetakse täita, võib asuda prognoosima tulevase projekti rahavoogusid. Laenutagatis Tagatis on vajalik riskide kaitsmiseks, mis vôvad tekkida seoses firma finantsraskustega nôuete täitmisel. Laenutaotluse hindamisel peab krediidiinspektor saama vastuse küsimustele, kas laenaja omab piisavalt kapitali või kvaliteetseid aktivaid, et oleks võimalik teda kindlustada vajaliku laenuga. Tagatisega seotud risk seisneb tagatiseks oleva objekti väärtuse vähenemises. Erilist tähelepanu tuleb pöörata sellistele karakteristikule nagu laenaja aktivate struktuur ja koostis. Siin mängib suurt rolli tehnoloogiaga seotud faktor. Kui laenaja aktivad on vananenud tehnoloogia seisukohalt, siis on nende hind madal, kuna neid on raske muuta rahalisteks vahenditeks juhul, kui laenaja kasumid on puudulikud laenu kustutamiseks. Soovitav oleks, kui panditud eseme rahaline v((rtus oleks v(hemalt 30 % suurem laenusummast. Selisel juhul on see v(lg kaetud panditud eseme v((rtusega ning (htlasi oleks selle eseme v((rtusega kaetud ka intressid ja muud kulud, mida v(lausaldajal tuleb v(ib - olla teha. Edaspidi vaadeldakse seda küsimust eraldi peatükis. Tingimused Krediidiinspektor ja krediidianalüütik peavad olema kursis laenutaotleja tegevusega ning sellega, kuidas võivad tingimuste muutused mõjuda laenu kustutamisele. Paberil võib krediit tunduda kindel, kuid tema kvaliteet võib alaneda müügimahu või kasumi langemise tagajärjel, mis on tingitud majanduslikkust langusest või inflatsiooni suurenemisest. Majandusharu tingimuste hindamiseks enamus pankadest moodustavad andmebaase: koguvad ajalehtede väljalõikeid ning läbiviidavate teaduslike uurimuste resultaati harudes, kus tegutsevad nendede põhilised laenajad. Kontroll Viimaseks krediidivõimelisuse hindamise faktoriks on kontroll, mis annab vastuse küsimustele nagu: kui palju mõjutab negatiivselt laenaja tegevusele seadusandluse ja reeglite muutumine, kuivõrd laenutaotlus vastab panga ja reguleeritavate organite standarditele krediidi kvaliteedi suhtes, st vastavus krediidiasutuste seaduse nõudmistele. Panga laenuosakond peab arvestama sellelaadseid muutusi ja perioodiliselt kontrollima krediite, mille kustutamise t(htaeg pole veel saabunud. Sellele vaatamata, et t(nap(eva panganduses on kasutusel erinevad v(imalused laenude kontrollimiseks, enamus pankasid kinni (v(i v(hemalt on kohustatud kinni pidama) m(ningatest p(hiprintsiipidest. 1. K(ikide laenukrediite perioodiline kontroll. 2. Laenude kontrolli etappide p(hjalik v(ljat((tamine, et tagada iga laenulepingu k(ik t(htsamad tingimused, sh: a) reaalne laenukustutuse graafik ja selle vastavused plaanigraafikule; b) laenutagatise kvaliteet ja seisukord; c) vastavate dokumentide olemasolu; d) panga v(imalus saada oma k(sutusse tagatis; e) hinnang laenu andmise ja panga laenupoliitika vastavusele. 3. Suurimate laenude tagastamise pidev kontroll, kuna laenukohustuste mittet(itmine laenusaaja poolt v(ib negatiivselt kajastuda panga finantsolukorrale. 4. Probleemsete krediitide pidev kontroll. Krediitide kontroll on vajalik panga laenupoliitika aruka programmi t(ide viimisel. 2. FIRMA FINANTSSEISUKORRA ANAL((S Laenu välja andmisel ettevõtetele peavad panga eksimused olema minimaalsed. Paljud laenud on nii suured, et kui laenutaotleja ei täida lepingutingimusi, siis langeb pangale suur risk. Laenutaotleja peab esitama pangale üsna palju dokumente krediidi saamiseks. Nende hulgas on ka äriplaan. Äriideest projekti tegemine on suur kunst, millega saavad korrektselt hakkama vaid vähesed ettevôtted (22, lk. 5). Terviku saamiseks ja hindamiseks tuleb pangal tavaliselt mitmesuguseid andmeid juurde küsida. Äriidee puhul peab tähtsaimaks toote vôi teenuse müügi kirjeldust: kus, kuidas ja kellele plaanitakse toodet müüa, kuidas ja kui kiiresti hakkab raha tagasi tulema, millal saab vôla ja intressid tagasi maksta, kas selles turusegmendis omatakse mingeid sidemeid ja kogemusi vôi hakatakse müügile môtlema pärast tootmise käivitumist. Neile ja veel paljudele teistele küsimustele tahab pank selget vastust. Kust ja millise hinnaga saadakse toore? Milline on tehnoloogia? Kas on oskustöölisi? Millised on toote vôi teenuse turul läbilöömise eeldused? Enne otsustamist uuritakse nii ettevôtte kui ka juhi tausta. Kui tegu on mehega, kelle arvel on nii mônigi ônnestunud projekt, lisab see otsustajatele kindlust. Tähtajalistes laenulepingutes sisaldub mônikord tingimus, et suuremad kaadrialased muudatused nôuavad eelnevalt laenuandja heakskiitu. Lisaks vôib laenusaajalt nôuda, et ta kindlustaks teatud juhtivtöötajate elu, kusjuures laenuandja nimetataks benefitsiaariks (33, lk. 50). Pank peab olema vôimalikult kindel, et plaanitav projekt rakendub. Ses suhtes panga ja kliendi soovid ühtivad. Enamus krediidiinspektoreid püüavad ette näha laenulepingus mitu kaitse astet, et garanteerida põhivõla ja oodatavate intresside tagastamist. Tavaliselt vajab laenutaotleja kahte või kolme vahendite allikat. Enamlevinud ettevõtete krediidikustutuse allikad on (49, lk. 134): 1) laenutaotleja kasum või rahavoog; 2) aktivad, mis on panditud võla tagastamiseks; 3) likviidne bilanss, mille alla käivad vajaliku suurusega likviidsed aktivad ja omakapital; 4) laenutaotleja garantiid. Iga krediidikustutuse potentsiaalne allikas eeldab finantsaruande analüüsi. Nüüd vaatleme firma bilansi ja kasumiaruannet krediidiinspektori seisukohalt. Selleks et jõuda otsuseni, kas krediteerida ettevõtet või mitte, tuleb anda hinnang kolmele alljärgnevale finantsanalüüsi etapile: 1) mineviku tegevuse põhjalik analüüs; 2) firma seisund täna; 3) firma väljavaated teenimaks vähemalt investeerija poolt nõutavat tulunormi. Finantsanalüüsiks tarvilikke andmeid saab firma raamatupidamisbilansist ja kasumiaruandest. Bilanss näitab ettevõtte kõigi äritehingute hetkeseisu, näidates üheltpoolt käibe - ja põhivarade jääke ning teiselt poolt samas summas nende allikate (kohustuste ja omakapitali) päritolu. Kasumiaruanne seletab lahti firma poolt aruandeperioodil kõikide saadud tulude ja tehtud kulutuste struktuuri nende liikide kaupa, ning lõpptulemuseks saadakse ettevõtte poolt teenitud puhaskasum (kahjum). Kasumiaruanne annab ettekujutuse ettevõtte tuluteenimisvõimest, mis on eriti pikaajaliste laenude andmisel väga oluline. Samuti näitab kasumiaruanne ettevõtte aktivate kvaliteeti ning juhtimise effektiivsust. Bilanss ja kasumiaruanne kokku ei näita veel ära, kas ettevõtte suudab laenu konkreetsetel tähtaegadel tagastada või mitte. Selleks on rahavoogude aruanne, mida tuntakse ka kassavoogude aruande nime all (vt. lisa 7). Usaldusväärse teabe allikateks ettevõtte analüüsimisel on vähemalt kahe viimase aasta raamatupidamisebilansid ja kasumi- ning finantsseisukorra aruanded. Firma finantsseisukorra analüüsi osadena võib välja tuua rahandussuhtarvude ja pankrotivõimaluste analüüsi. Finantssuhtarvude süsteem koosneb ligikaudu 15 - 20 näitajast, millest igaüks iseloomustab majandustegelikkust oma aspektist (28, lk. 19). Analüüs toimub blokkide kaupa. Mõni suhtarv üksikuna ei pruugi meile anda mingit majanduslikku tähendust. Suhtarvud võib jagada nelja gruppi (29, lk. 20). a) lühiajalise maksevõime e likviidsuse suhtarvud; b) pikaajalise maksevõime e kapitali struktuuri suhtarvud; c) esmase effektiivsuse e tõhusussuhtarvud; d) rentaabluse e tasuvussuhtarvud. Nimetatud näitajad vôivad ennustada ka ettevôtte maksevôimetust vôi pankrotistumist (22, lk. 6). Alljärgneva analüüsi ilmestamiseks on töö lõpus lisas 8 ära toodud ka hinnatava firma bilanss ja kasumiaruande. Suhtarvude leidmisel on aluseks võetud selle aasta andmed, sulgudes on ära toodud ka eelmise aasta vastavad näitajad. 2.1. L(HIAJALISE MAKSEV(IME ANAL((S Likviidsuse analüüsi eesmärgiks on leida vastus küsimustele: kas firmal on piisavalt raha ja vajadusel kergesti rahaks muudetavat vara, et tasuda õigeaegselt enda poolt võetud kohustusi (e.ettevõtte võime tasuda õigeaegselt oma lühiajalisi kohustusi). Lühiajalise maksevõime e. likviidsuse tähtsust aitab kõige paremini mõista lühiajaliste kohustuste maksmise võimetusest tingitud tagajärgede uurimine. Olulistemaks suhtarvudeks likviidsuse määramisel on lühiajalise võlgnevuse kattekordaja (Current Ratio) ja maksevõime kordaja e. kiireloomuliste maksete tase (Quik Ratio). Lühiajalise võlgnevuse kattekordaja kujutab endast käibevarade suhet lühiajalistesse kohustustesse ehk valemina: Lühiajalise võlgnevuse Käibevarad 742525 kattekordaja = = = 6, 52 ( 8, 78 ). Lühiajaline võlgnevus 113784 Eelpool saadud näitajale on leitud järgmised üldtunnustatud kriteeriumid: kui lühiajalise võlgnevuse kattekordaja on 1) suurem kui 1,6 , siis firma maksevõime on hea; 2) 1,20 kuni 1,59 , siis on rahuldav; 3) 0,90 kuni 1,19 , siis halb; 4) alla 0,9 , siis väga nõrk (13, lk. 20). Mida kõrgem on käibevarade suhe lühiajalistesse kohustustesse, seda suurem on võimalus, et need kohustused makstakse ettevõtte poolt õigeaegselt välja. Teiseks suhtarvuks on kiireloomuliste maksete tase e. maksevõime kordaja. Likviidsed varad 663613 Maksevõime kordaja = = = 5, 83 ( 8, 29 ). Lühiajalised võlgnevused 113784 Maksevõime kordaja iseloomustab firma likviidsust paremine kui lühiajalise võlgnevuse kattekordaja, sest valmis- või pooltoodangu varude müük võib olla seotud raskustega. Üldtunnustatud kriteeriumid hindamiseks on: 1) suurem kui 0, 9 - hea; 2) 0, 6 kuni 0, 89 - rahuldav; 3) 0, 3 kuni 0, 59 - halb; 4) alla 0, 3 - väga nõrk (13, lk. 20). Mida kõrgem on see näitaja, seda kiiremini (õigeaegsemalt) on ettevõte võimeline täitma endale võetud kohustusi. Kaks vähem levinud likviidsussuhtarvu on tootmisvarudega kaetuse kordaja ja maksevalmiduse kordaja. Maksevalmiduse kordaja e. rahaliste vahendite tase näitab kui efektiivselt ettevõtted oskavad kasutada vaba raha. Maksevalmiduse Raha ja väärtpaberid 75358 kordaja = = = 0, 66 ( 0, 88 ). Lühiajalised kohustused 113784 Kui see näitaja on suurem ühest, siis ettevõte ei oska üldse oma vaba raha ära kasutada. Üldiselt ei peeta seda näitajat eriti tähtsaks ettevõtte maksevõime hindamisel. Ka tootmisvarudega kaetuse kordajat ei peeta eriti oluliseks ettevõtte hindamisel, sest varude realiseerimisega vajadusel suures koguses võib tekkida tõsiseid probleeme. Tootmisvarude Tootmis- ja kaubavarud 78912 katte kordaja = = = 0, 69 ( 0, 48 ). Lühiajalised kohustused 113784 Kokkuvõtteks võib öelda, et ettevõte on maksevõimeline, kui ta suudab täita oma finantskohustusi. Hoolimata varade raamatupidamislikust väärtusest, peab ettevõttel olema küllaldaselt likviidseid vahendeid võlgade tasumiseks. 2.2. PIKAAJALISE MAKSEV(IME ANAL((S Finantsvõimenduse suhtarvud aitavad leida vastust küsimustele: a) Kuidas on firma oma vahendeid finantseerinud ? b) Kas firma suudab katta fikseeritud kulutused, mis on seotud võõrkapitali kasutamisega (intressid, võlakirjade kustutamine jm) ? Vastused esimesele küsimusele saab analüüsides raamatupidamisbilansi andmeil leitud võõrkapitali intressimõju kordajaid, teisele küsimusele - kasutades kattekoefitsente. Mida suurem on ettevõtte võõrkapitali osatähtsus kogukapitalis, seda kõrgemad on tema püsivad kulud intressidele ja tagasimakstavatele summadele ning suurem võimalus, et ta ei suuda oma võlga tasuda. On teatud kolm olulisemat kapitali struktuuri näitajat, millest esimene oleks võlakordaja. Võlakordaja näitab koguvõlgnevuse osakaalu koguvarades e. mil määral on ettevõte koguvahendid finantseeritud laenatud fondidest. Koguvõlgnevus 114286 Võlakordaja = = = 0, 09 ( 0, 07 ). Koguvahendid 1176277 Mida madalam on ettevõtte võlakordaja, seda kõrgem on tal tulevikus leida täiendavaid finantseerimisallikaid. Pikaajaliste laenude osakaal kogukapitalisatsioonis (e kapitaliseerituse tase) näitab kui suurel määral on firma pideval finantseerimisel kasutatud pikaajalisi laene. Pikaajaline võlgnevus 502 Kapitaliseerituse tase ( % ) = = = 0, 05 ( 0, 03). Pikaajaline võlgnevus + Omakapital 991713 Mida väiksem see suhe on, seda parem. Nagu näha ettevõttel pikaajalised laenukohustused praktiliselt puuduvad. Kolmanda näitajana pikaajalise maksevõime hindamisel tasub märkmist intressikulude kattekordaja, mida kasutatakse rahaliste võlgnevuste katmise mõõtmiseks, ning mis on seotud võõrkapitali kasutamisega. Intressikulude kattekordaja näitab ettevõtte võimet tasuda intresside oma realiseerimiskasumi arvelt ning ta mõõdab, mitme kordselt katab ettevõtte realiseerimiskasum tema intressikulu. Intressikulude Realiseerimiskasum + Finantstulu 6048 kattekordaja = = = 0, 11 ( 17, 59 ). Finantskulu 54468 Intressikatte kordaja näitab seda, mitu korda võib finantskulu olla suurem praegusest, et firma suudaks neid täita. Antud olukorras on intressikatte kordaja tublisti vähenenud, mis tuleneb laenukohustuste suurenemisest. 2.3. ESMASE EFEKTIIVSUSE ANAL((S Tõhusussuhtarvud on väga olulised maksevõime hindamisel. Näiteks kui suureneb lühiajalise võlgnevuse kattekordaja, kuid vahendite ringlus aeglustub, ei saa väita, et tendents oleks positiivne. Esimeseks tõhusussuhtarvuks on käibevälde e. raha laekumise välde, mis näitab kui kiiresti (mitme päevaga) ettevõtte debitoorne võlgnevus on laekunud. Mida väiksem on vastav arv, seda efektiivsemalt kasutab ettevõte oma investeeringuid debitoorsesse võlgnevusesse. Debitoorne võlg 119270 Käibevälde = = = 29 ( 58 ) päeva. Müügikäive 4112 Käibevälde oma olemuselt näitab kui mitu päeva kulub firmal võlga müüdud kauba eest raha saamiseks. Tööstusettevõtetel on see pikem (ca 45 päeva) ja hulgifirmadel lühem (ca 20 - 30 päeva). Üldiselt loetakse käibeväldet alla 10 päeva väga kiireks ja alla 30 päeva normaalseks. Mida pikem on raha laekumise aeg, seda suurem on firma vajadus täiendava rahalise ressursi järele. Teiseks tõhusussuhtarvuks on tootmisvarude käibevälde: Müügi netokäive 1480315 Tootmisvarude käibevälde = = = 18, 75 ( 32, 6 ). Tootmisvarud 78912 Tootmisvarude käibevälde näitab, mitu päeva kulub, et realiseerida tootmisvarud. Mida suurem on ringluskordade arv (mida väiksem on päevade arv), seda soodsam on see firma seisukohalt. Kolmas tõhusussuhtarv on põhivara käibekordaja: Müügi netokäive 1480315 Põhivarade käibekordaja = = = 7, 55 ( 4, 57 ). Põhivarade jääkväärtus 195952 Saadud näitaja iseloomustab põhivara kasutamise efektiivsust. Neljas selle grupi näitaja on koguvahendite käibekordaja: Müügi netokäive 1480315 Koguvarade käiberentaablus = = = 1, 25 ( 1, 15 ). Koguvarad 1176277 Tasuvuse suhtarvud näitavad kui palju teenis iga firmasse investeeritud kroon. Pikaajalises perspektiivis on väga tähtsis osa ettevõtte finantsvõimsuse määramisel tema kasumil ja rentaablusel (19,lk.14). Ettevõtte kasum on kõige usaldusväärsem laenuintresside ja põhiosa tagasimaksmise allikas. 2.4. RENTAABLUSE ANAL((S Suhtarvud jagunevad kahte grupi: tulukus läbimüügi kohta ja tulukus investeeringute kohta. Kasum läbimüügi suhte Käiberentaablus näitab kui palju ühe krooni eest müüdud kaupa toob ettevõttele kasumit. Kogukasum 20824 Käibe kogurentaablus ( % ) = = = 1, 41 ( 2, 16 ). Müügi käive 1480315 Käibe puhasrentaablus annab maksudejärgse puhaskasumi osatähtsuse läbimüügist. Puhaskasum 15409 Käibe puhasrentaablus ( % ) = = = 1, 04 ( 1, 76 ). Müügikäive 1480315 Kasum investeeringute suhtes Teiseks oluliseks tasuvusnäitajaks on varade e. investeeringute rentaablus. See tasuvussuhtarvude rühm mõõdab ettevõtte kasumit selle loomiseks investeeritud rahaliste vahendite suhtes. Investeeringute puhasrentaablus näitab maksudejärgse kasumi suhet ettevõttesse investeeritud summadesse. Puhaskasum 15409 Varade puhasrentaablus ( % ) = = = 1, 31 ( 2, 04 ). Koguvara 1176277 Saadud tulemust võib võrrelda laenatud rahaliste vahendite hinnaga, et määrata kas finantsvõimendus on soodne või mitte. Kuna majandustegevus ja finantsolukord on inflatsiooni tingimustes küllaltki muutuv, peab pank arvesse vôtma ka väliste tegurite môju (9, lk. 7). Seoses sellega tuleb maksevôime hindamisel arvestada eesseisvaid vôimalikke konjunktuurimuutusi toodete realiseerimisel, arvestada müügivôimalusi eeldavate hindade juures, samuti nôudluse ja maksevôime muutumist. Inflatsioonitingimustes kasvab mitmesugustel pôhjustel kiiresti maksevôlgnevus ehk tasumata maksete summa. Seoses sellega peab maksevôime hindamisel arvestama ka, kui palju tasumata makseid kokku on. Tasumata maksete analüüsimisel on nende vähendamiseks oluline kavandada vôimalikud pangasisesed ja pankadevahelised abinôud (täiustada arvelduste organiseerimist, vôtta analüüsimisele kogu pangasisene tegevus, korraldada tasaarveldamist jne). Muidugi ei saa sellise lühianalüüsi tulemusel sajaprotsendilise täpsusega hinnata firma finantsolukorda, kuid liigikaudse ülevaate see firma tegevusest siiski annab. Laenutaotleja vastutuse suurendamiseks peab laenude andmisel karmistama nôudeid, eriti laenutagatiste ja -garantiide kohta. 3. ERAISIKU LAENUTAOTLUSTE HINDAMINE Laenutahtjad vôib tinglikult jagada kolmeks. Esiteks hädalised, kellel on tekkinud ajutine rahaline raskus korteri väljaostmisel vôi vôla tasumisel. Teiseks ärimehed, kellel on huvitavad ja vahel ka reaalsed, kuid tihtipeale hullumeelsed äriprojektid. Kolmandaks sulid, kes vôtavad laenu ega kavatse seda kunagi tagasi maksta (26, lk. 24). Seepärast pangatöötajad peavad tundma oma klienti (12, lk. 420). Laenutaotleja maksevôime hindamine on pangale äärmiselt tähtis protseduur, mis nôuab palju ajakulu ja pangatöötaja kôrget professionaalsust. Eraisikute laenutaotluste analüüsimisel on peamisteks teguriteks laenutaotleja iseloom ja maksevôime. Krediidiinspektor peab olema kindel selles, et laenuvôtja tunneb moraalset vastutust krediidi ôigeaegse kustutamise eest. Seepärast küsitleb krediidiinspektor krediidiregistrist kliendi krediidiajaloo kohta. Register kujutab endast pankadevahelist andmebaasi, kust pank vôib vastava järelepärimise teel saada teavet laenusoovija eelmiste laenude kohta (kuigi konkreetsele laenuandjale osutamata). Tulude ja aktivate hulk peab olema piisav, et sisendada krediidiinspektorile usku kliendi vôimesse kustutada krediiti. Laenutaotleja minimaalne brutopalk peab olema 5000 krooni kuus (18, lk. 2). Tihti avaldab laenutaotleja iseloom krediidi eesmärgi analüüsimisel. Krediidiinspektor peab olema kindel, et klient andis täieliku ülevaate selle kohta, milleks ta kasutab saadud vahendeid. Samuti peab inspektor hindama, kas krediidi eesmärk on vastavuses panga laenupoliitikaga ning kas laenutaotlejal on kavatsus maksta krediiti tagasi. Inspektoreid, kes tegelevad tarbijalaenudega, pööravad tähelepanu füüsilise isiku sissetuleku suurusele ja stabiilsusele. Nad eelistavad saada informatsiooni netopalga kohta. Samuti vôtavad inspektorid ühendust tööandjatega, et kontrollida laenutaotleja sissetuleku ôigsust, antud töökohal töötamise aja kestvust ning haigekassakaardi numbrit. Pangad näevad meelsamini, et laenutaotlejad omavad pangas arveldus- vôi palgaarvet, millele toimuvad regulaarsed laekumised. Kuna laenusaaja palk (k.a muu tulu) laekub tema arvelduskontole, lisab laenusaaja püsikorraldusavalduse (vt. lisa 9), mis annab pangale ôiguse maksmisele kuuluvad summad ette nähtud ajal laenusaaja arvelduskontolt maha vôtta. Nende faktorite hulgas, mida arvestavad inspektorid krediidi välja andmisel, on tööhôive kestvus. Enamik krediitoreid tôenäoliselt keelduvad anda suurt krediiti laenutaotlejale, kes töötab antud töökohas kôigest paar kuud. Tihti vaadeldakse ka antud elukohas elamise kestvusaega, kuna arvatakse, et mida kauem elab klient ühes paigas, seda stabiilsem on tema olukord. Kuid elamiskoha ebastabiilsust käsitletakse kui negatiivset momenti laenu andmise küsimuse lahendamisel. Inspektorid pööravad erilist tähelepanu kliendi vôla suuruse kasvule. Enamik krediidiinspektoreid ei suhtu soosivalt vôlapüramiidi tekkuse, st kui füüsiline isik vôtab laenu ühelt kreeditorilt, et maksta laenu teisele kreeditorile (54, lk. 87). Selle pôhjal tehakse järeldus kliendi rahalistwe vahendite juhtimise oskuse vôi mitteoskuse kohta. Üheks positiivseks faktoriks vôib olla kinnisvara omamine. Isegi kui kinnisvara ei ole krediidi tagatiseks, näitab see oskust juhtida rahalisi vahendeid. Krediit-skooring - on laenutaotluste hinnangute punktisüsteem. Punktisüsteem baseerub tavaliselt diskriminantsetel mudelitel, milles kasutatakse môningaid muutujaid, mis annavad lôppkokkuvôttes iga laenutaotleja arvulise summa (52, lk. 75). Kui see summa ületab kriitilise taseme, siis vôib anda krediiti. Kuid kui see summa ei ulatu selle tasemi, keeldub pank krediidi andmisest. Selle punktisüsteem pôhineb 7 - 12 punktil. Iga punkt annab üks kuni kümme palli. Maksimaalne pallide arv on 43, kuid minimaalne - 9. | Krediidi kvaliteedi määravad | Pall| |tegurid | | |Kliendi tööhôive valdkond | | |professionaalne mänedzer |10 | |oskustööline |8 | |ametnik |7 | |üliôpilane |5 | |kvalifitseerimata tööline |4 | |Elamispind | | |oma maja/ pantimata |6 | |rendipind |4 | |elab sôbraga vôi sugulasega |2 | |Krediidireiting | | |väga hea |10 | |keskmine |5 | |puudulik informatsioon |2 | |halb |0 | |Viimases töökohas töötamise aeg | | |üle 1 a. |5 | |alla 1 a. |2 | |Viimases elukohas elamise aeg | | |üle 1 a. |2 | |alla 1 a. |1 | |Telefoni olemasolu | | |jah |2 | |ei ole |0 | |Ülalpeetavate arv | | |ei ole |3 | |üks |3 | |kaks |4 | |kolm |4 | |enam kui 3 inimest |2 | |Pangaarved pankades | | |arveldusarve ja hoiuarve |4 | |ainult arveldusarve |3 | |ainult hoiuarve |2 | |ei ole |0 | Oletame, et pank tuleb järeldusele, et 28 - punktiline tase on optimaalne. Laenutaotleja krediidiajalugu vôib analüüsida antud krediidi summast krediidi kahjumi summa vahe kaudu. Pank vôib tulla järeldusele, et alltoodud skeemi järgmisel saavutatakse krediidi kahjumi minimaalne tase: | | Otsus | |Pall | | | 28 vôi vähem|keeldumine taotluse järgi | | | Otsus | |Pall | | | 29 - 30 |krediidi väljaandmine kuni 30000 EEK | | 31 - 33 |krediidi väljaandmine kuni 50000 EEK | | 34 - 36 |krediidi väljaandmine kuni 100000 EEK | | 37 - 38 |krediidi väljaandmine kuni 150000 EEK | | 39 - 40 |krediidi väljaandmine kuni 200000 EEK | | 41 - 43 |krediidi väljaandmine kuni 300000 EEK | Eestis pole selline süsteem veel kasutusel, sellepärast on üsna raske määratleda ühe vôi teise kliendi kvaliteedi taset. Aga môned aspektid antud süsteemist on juba kasutusel eraisiku laenutaotluses (vt. lisa 10). Eraisiku krediiti on raske hinnata. Firmad sôltuvad vähem kui eraisikud terviseprobleemidest ja finantseksimustest. Seega on krediidi kvaliteedi indikaatiriks: 1) tööhôive ja elukoha stabiilsus; 2) ôige informatsioon; 3) eesmärgi seaduslikkus; 4) eeskujulik krediidiajalugu; 5) jätkuva töö soodsad perspektiivid. Juhul, kui laenutaotluse paar punkti ei ole piisavad, seisavad krediidiinspektorid raske valiku ees ning peavad lähtuma enda intuitsioonist, kas pank vôib riskeerida oma ja hoiustajate vahenditega. Siis langeb pangatöötajale suur vastutust. Nagu näha, ei pea pangatöötaja olema ainult kôrgekvalifikatsiooniga finantsist, vaid ka hea inimesetundja, kes oskab intuitiivselt tabada, kes pettur, kes aus inimene. Pankade kogemused näitavad, et paljud laenuvôtjad on osutunud petturiteks. Pangatöötajad kindlustavad oma igapäevase tööga klientidele laitmatu pangateeninduse ja aktsionäridele investeeritud kapitali eest normaalsed dividendid. Pank vôidab usalduse kompetentse ning ausa teenindamisega. Vastastikune usaldus ja lugupidamine suhetes klientidega on panga tegevuse pôhialus. Pangale ja panga töötajatele esitatavad nôuded tulenevadki vastutusest klientide ees. Esimene nôue pangatöötajale on, et ta tunneks kehtestatud eeskirju ja normatiivakte ning järgiks neid oma töös (32, lk. 12). Pangatöötaja peab pangatehingute sooritamisel ja klientide teenindamisel kinni pidama järgmisest nôudmistest: 1. Môtle ja tegutse nii, kuidas on vaja, ning samal ajal tee seda, mis on seaduslik. 2. Hoidu huvide ristumisest ( pangatehingute, iseenda, klientide vôi panga vahel ). 3. Hoidu andmast vôôrastele informatsiooni, mida oled saanud kliendi ja panga vaheliste tehingute sooritamisel, väldi saadud informatsiooni kasutamist seoses kôige muuga, milleks see ei ole määratud. 4. Teosta panga ja klientide vahelised tehingud professionaalselt, ausalt, täielikult ja viigadeta. 5. Garanteeri vôrdväärne ja aus teenindamine kôikidele klientidele, panga töötajatele ja kôigile teistele, kellel on pangaga mis tahes äriline vahekord. Kôik panga töötajad, nii nôukogude esimehed kui tegevjuhatajad, peavad töötama kooskôlas nende juhistega. 4. LAENUTAGATIS Kui pank on läbi viinud finantsaruannete analüüsi ja leidnud kõigile äriplaaniga seonduvatele küsimustele aktsepteeritava vastuse, vaadeldakse mida pakutakse pangalaenu tagatiseks ehk milline on laenu kindlustatus. See on vajalik, sest pank ei tegutse mitte oma rahaga, vaid kasutab laenamiseks võõrast, hoiustajate raha, mille kaotamine ohustab usaldust panga vastu ja seeläbi kogu panga tegevust. Tagatised on jaotatud kahte suurde gruppi ( vt. joonis 4 ). Tagatised PERSONAALTAGATISED REAALTAGATISED Käendus Garantii Vallasvara tagatised Kinnisvara tagatised Kahjumi ülevõtmine Pandiõigus vallasvarale ja Pandiõigused: õigustele - hüpoteek Pandisarnased õigused: - põhivõlg - omandi klausel - tagatise üleandmine - tagatise loovutamine Joonis 4. Tagatise liigitamine. Need on: 1) personaaltagatised; 2) reaal- või esemelised tagatised (34, lk. 110). Personaaltagatis võimaldab võlausaldajale õiguse, mille põhjal ta teiselt isikult kui võlgnikult võib nõuda võlanõude täitmist. Tüüpiline personaaltagatis on käendus. Reaaltagatised annavad võlausaldajale õiguse esemele, mis on paigutatud tema käsutusse, kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Järgnevalt vaadeldakse iga tagatise liiki eraldi. 4.1. K(ENDUS Käendus - krediidi julgeoleku tagamise vorm, kus krediit julgestatakse isikute (persoo-nidekäendajate) kaudu (27, lk. 68). Käendus tähendab seda, et laenu saamiseks peab laenuvôtjal olema käendaja, kes vôtab endale kohustuse tasuda vôlg juhul, kui laenuvôtja ei ole selleks suuteline. Tuleb lisada, et käendaja peab olema ka laenuandja arvates usaldusväärne. On teatud neli käenduse vormid: 1) kaaskäendus; 2) osakäendus; 3) järelkäendus; 4) tagasikäendus. Kaaskäenduse puhul kohustuse täitmine on dokumenteeritud mitme käendaja poolt ja nõude esitamine käenduse kogusummas toimub ainult ühele käendajatest. Käenduse tasandamine toimub käendajate vahel. Osakäenduse järgi käenduse summa on jagatud käendusest osavõtjate (käendajate) vahel. Sellisel juhul krediidiandja esitab nõude kõigile käendajatele nende poolt antud käenduste summas. Järelkäendus on niisuguse käenduse liik, kus osalevad peakäendaja ja kõrvalkäendaja. Peakäendaja poolt käenduse nõude mitterahuldamisel pööratakse nõue kõrvalkäendajale terves summas. Tagasikäendus - krediidiandja esitab käenduse nõude peakäendajale ning seejärel tagasikäendajad hüvitavad peakäendajale täidetud käenduse summa. Jgal juhul sõlmitakse käendusleping (vt. lisa 11). Käenduslepingu järgi kohustub käendaja vastutama teise isiku kreeditori ees, et see teine isik täidab oma kohustise. Juhul, kui võlgnik oma kohustusi ei täida, on kreeditoril õigus võlgnevus sisse nõuda käendajalt. Käendajal on hiljem õigus enda poolt tasutud summad omakorda võlgnikult sisse nõuda (38, lk. 83). Garantiileping ja käendusleping sarnanevad teineteisega, sellepärast et nad täidavad sama funktsiooni. Põhiline erinevus seisneb selles, et garantiilepinguid sõlmitakse juriidiliste isikutega ja käenduslepinguid füüsiliste isikutega. Käenduslepingu sõlmimisel peaks kreeditor olema veendunud, et juhul, kui võlgnik ei ole võimiline kohustist nõuetekohaselt täitma, on käendajal vara ja vahendeid, mille arvel saab kohustis täidetud (50, lk. 425). Kui käendajal need vahendid puuduvad, võib ju käenduslepingu sõlmida, kuid reaalselt ta sellisel juhul lepingut ei taga. Käendusleping peab igal juhul olema sõlmitud kirjalikus vormis. Lepingu allakirjutamisel kirjutavad pooled oma allkirjad igale lehele. Kirjaliku vormi mittejärgmine toob endaga kaasa käenduslepingu kehtetuse. Käenduslepingul on teatav moraalne jõud - inimene teab, et sissenõue võidakse pöörata kogu tema varale, ning ta püüab hoolitseda, et võlgnik oma kohustused kreeditori ees täidaks. Käendaja vastutab kreeditori ees nagu vôlgnik koos sellest tulenevate tagajärgedega (47, lk. 6). Laenuandja jaoks võib käendus kui tagatis olla vähem usaldusväärne kui näiteks pant. Käenduse puhul käsitletakse laenuandja nõuet koos teiste võlausaldajate nõuetega ning käendajal vara puudmisel rahuldatakse võlausaldajate nõuded proportsionaalselt. Laenuandjal tuleb käenduslepingu puhul silmas pidada veel ühte tingimust. Käendus lõpeb ka juhul, kui laenuleping ise ei lõpe - 3 kuu möödudes arvates laenu tagasimaksmise tähtajast, kui laenuandja ei ole selle aja sees esitanud hagi käendaja vastu (38, lk. 84). Reeglina ei ole käenduse puhul pangal suuri probleeme laenude tagasisaamisega. 4.2. GARANTII Garantii on üks lepingu täitmise tagamise vahendeid. Garandiks saab kehtiva seadusandluse kohaselt olla juriidiline isik. Praktikas ei sõlmita alati garantiilepinguid, vaid antakse garantiikirju või garantii (vt. lisa 12), kuid nende erinevate nimetustega dokumentide põhiülesanne on üks - tagada mõne teise isiku võlgnevuse kustutamine juhul, kui see teine isik ei täida oma lepingujärgseid kohustusi (38,lk.41). Garantiileping ei ole aktsessoorne ja sellepoolest erineb käendusest. Lisas 12 toodud garantiilepingu näidises ei ole garandi vastutust piiratud, st garant tagab nii laenusumma kui ka intressi, vôimalike viiviste, leppetrahvi ja muude laenulepingu järgsete maksete tasumise, samuti laenuandja muude nôuete rahuldamise (näiteks kohtukulud). Garantiilepingus võidakse ette näha ka garandi vastutuse piirsumma, st garant vastutab mingi kindla summa ulatuses ning rohkem ei või laenuandja garandilt sisse nõuda. Selline põhimõte ei vasta muidugi laenuandja huvidele, kuid laenusaajalt on võimalik alati nõuda mitme tagatise esitamist, nagu praktikas sageli tehakse. Ettevôtte garantiikirja aktsepteerimine panga poolt nôuab pôhjalikku analüüsi, mis seisneb ettevôtte maksuvôimelisuse hindamises. Pangad esitavad garantiitaotlejatele üldjuhul samuti nôudeid, mis tavalise laenu puhul. Projekti garanteerimiskôlblikkus sôltub juriidilistest tagatistest, kassavoogude ennustusest, riskide analüüsist, finantssuhtarvudest, taotleja tausta uuringutest ja muudest teguritest (39, lk. 12). Alati tuleb kontrollida, kas garantiilepingu allakirjutajal või garantiikirja väljaandjal on üldse õigus seda teha. Näiteks, kui firma juhil garantiikirja allkirjastamisôigusi ei olnud, ent pank vôttis selle laenu tagatisena vastu, siis tähendab see rea ôiguslike probleemide teket, mis lahendatakse kohtus (43, lk. 6). Seega ei ole ettevôtete garantiikirjade maine pankade silmis eriti hea. Garantiileping ei kindlusta laenuandjale, et tema nõue garandi vastu rahuldatakse esimeses järjekorras. Juhul, kui on teisigi võlausaldajaid ning garandi varast ei piisa kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, toimub nõuete proportsionaalne rahuldamine. 4.3. LAENE VALLASASJA TAGATISEL Nagu eelnevast teame on üheks pandiõiguse põhiliigiks vallasvara tagatisel antav vallaspant, mis omakorda jaguneb neljaks pandiliigiks: käsipant, milleks vôivad olla näiteks väärisesemed; registerpant, kus enamiku moodustavad transpordivahendid; väärtpaberipant, aktsiad, kaupade veo- ja hoiutunnistused jne; ning neljandaks kommertspant, mille alla liigitakse näiteks ettevôtte liikuv vara, sisseseade, tooraine jne. Järgnevalt vaadeldakse põhjalikumalt käsipandi ja registerpandi rakendamisega seonduvaid probleeme. 4.3.1. K(SIPANTI KASUTAMINE PANGANDUSES Käsipandi all mõeldakse vallasasjade sellist pantimist, kus pandiese antakse pandilepingu alusel üle pandipidajale (21, lk. 26). Käsipant tekib mitte pandilepingu sõlmimisega, vaid pandi üleandmisega pandipidajale. Kui pandiese on juba pandipidaja valduses, tekib pant ja pandiõigus sellest momendist, kui on sõlmitud pandileping. AÕS-i kohaselt tuleb pandileping sõlmida kirjalikult kui pandieseme väärtus on üle 500 EEK. Pangalaenu taotlemise puhul on kirjalik leping alati vajalik. Sellisel puhul antakse pandipidajale kas asi ise või dokument (varrant), mis ühendab laokviitungi ja pandi tunnistuse. Lisaks varrandile ka laokviitungid (mittemuudetavad) tõestavad, et panditud vara säilitatakse puutumatuna (21,lk.26). Ühele vallasasjale ei või seada mitut käsipanti, kuid üks käsipant võib olla seatud mitmele asjale. Seejuures nõue on tagatud iga asjaga (33, §283). Pandilepingus on ette nähtud kord, millisele pandiesemele võib pandipidaja pöörata nõude esmajärjekorras. Pantija võib nõuda panditud asja tagastamist ainult seoses nõude ennetähtaegse rahuldamisega. Reeglina ei ole pandipidajal õigust panditud asja kasutada. Kui pandilepingus on märge, et pandipidaja võib panditud eset kasutada, siis sellest saadav tulu arvestatakse kulutuste, intresside ja võla katteks. Kui teiste pandiesemete realiseerimisel tekib probleeme, siis käsipandi rahaks tegemine kulgeb üsna lihtsalt. Pandipidaja nõude rahuldamine võib toimuda ainult panditud asja müügi teel. Pangal ei ole õigust omandada panditud asja ilma vahepealse müügitehinguta isegi siis kui pandipidaja ja pantija on selles kokku leppinud. Pank on kohustatud pantijale panditud asja müügist teatama üks kuu ette, seda võib teha ka pärast müügiõiguse tekkimist. Praktikas tähendab see, et üks juuridiline isik annab pangale mõned vallasasjad pandiks ja seda võlakohustust, mille tagatisena asjad olid panditud, tähtaegselt ei täideta, siis ei ole pangal õigust kanda neid pandiesemed oma bilanssi ja hakata neid valdama, kasutama ja käsutama nagu ta oleks nende asjade omanik. Võib öelda, et käsipandi rakendamisega on kõige vähem probleeme, kui väljaarvata see, et tema rakendusala on väga piiratud st. pangale vastuvõetavate esemete sortiment on piiratud. Panga seisukohalt vaadatuna on taoline pant suhteliselt kindel, kuna panditud asi on panga valduses ning tal on võimalik seda ilma täiendavate takistusteta müüa, seda juhul kui laenuvõtja ei tagasta raha. Paraku ei ole pangal võimalik käsipanti praktikas laialdaselt rakendada, kuna puuduvad panditud asjade hoidmise võimalused. Seetõttu saab käsipandi kasutamine laenu tagatisena olla mõeldav eeskätt asjade puhul, millel on suur väärtus, kuid mis võtavad vähe ruumi. Näiteks väärismetallid, kalliskivid ja muud väärisesemed, aga ka väärtpaberid (aktsiad, fondide osakud, võlakirjad), mis eksisteerivad füüsilisel kujul ja on üleantavad. See tähendab, et väärtpaberite pantimise puhul kasutatakse käsipandisätete analoogiat ja nad antakse üle pangale, kui pandipidajale. Käsipandi osa krediidinduses on kaduvväike, kuid lühiajaliste laenude puhul on see võimalus siiski säilitatud. 4.3.2. REGISTERPANT KREDIIDINDUSES Registerpandi all mõeldakse vallasasjade pantimist, mille puhul pandieset ei anta üle pandipidajale, vaid see jääb pantija valdusse. Pant registreeritakse seadusega ettenähtud registris. Käsipandist eristab registerpanti ka asjaolu, et ühele ja samale asjale on võimalik seada mitu registerpanti, käsipandi puhul ei ole see võimalik. Registerpant tekib mitte pandilepingu sõlmimisest alates, vaid selle registreerimisest seaduses ette nähtud registris. Registrisse tuleb kanda nõude olemus ja suurus ning panditud asi. Kinnistusraamatus on piiratud asjaõigustel oma järjekoht. Ka registerpandil on ettenähtud kindlad järjekohad. Järjekoht registris sõltub sellest, millal üks või teine sõlmitud pandileping esitati regitreerimiseks. Kui ühel ja samal päeval esitatakse mitu avaldust ja nad tulenevad ühest pandilepingust, siis nad kantakse samale järjekohale. On oluline, et varasemal järjekohal oleva pandi lõppemisel astub hilisemal järjekohal olev pant ette, st. kui üks pant on lõppenud ja sellega tagatud nõue on rahuldatud, siis tema kohale asub hilisem pant. Järjekohta tühjaks ei jäeta. Kui registris olevale asjale on seotud mitu panti, siis nende rahuldamine toimub vastavalt järjekorrale. Registerpandi avalikkus nagu kinnistusraamatu avalikkuski tähendab seda, et igaühelon õigus tutvuda andmetega, mis on kantud registrisse, et teada saada, kas registris olev asi on juba koormatud mõne pandiga või mitte. Kuna registerpandi ese on pantija valduses, siis on keelatud tal panditud asja võõrandamine (1,§305). Registerpandi ese nagu käsipandi esegi, kuulub nõude mittevastaval täitmisel müümisele. Registerpandi eseme müümiseks on võlausaldajal õigus nõuda panditud asja väljaandmist pantija valdusest. Sellisel juhul läheb pandieseme valdus üle võlausaldajale e. pangale, kes organiseerib registerpandi eseme müümist (1, §306). Registerpanti peetakse panganduses üheks populaarsemaks, sest siiani oli see praktiliselt ainuke, mida oli laialdaselt võimalik rakendada. Probleemiks oli see, et AÕS-i jõustumisega ei hakanud koheselt tööle registrite süsteem, mis käivitus paar kuud hiljem. Kuna registrid on väga ülekoormatud (nt. ettevõtteregister), siis kannatab sellepärast pandieseme registreerimise kiirus ja kvaliteet. Ka pank riskib andes laenusumma välja ainult laenulepingu alusel, tehes seda enne pandilepingu registreerimist. Sõltuvalt pandi esemest jaguneb registerpant järgnevalt: a) transpordivahendite pant, b) kommertspant, c) intellektuaalse omandi pant. Vaadeldes transpordivahendile seatud registerpanti laenu tagamise vahendina, siis ei ole tegemist enam kui kindla tagatisega kui käsipandi puhul. Kasutades oleva transpordivahendi väärtus võib õnnetusjuhtumi korral hetkeliselt väheneda ning laen võib jääda praktiliselt tagatiseta. Seetõttu nõuavad pangad panditavate transpordivahendite kindlustamist, sest kindlustusjuhtumi korral jääb pangale pandituks kindlustusseltsi poolt väljamakstav kindlustushüvis (21, lk. 26). Peamiseks probleemiks on see, et kindlustused ei võta kõiki riske enda kanda. Tavaliselt tasub kindlustus hüvitust loodusjõudude poolt tekitatud ja avarii tagajärjel tekkinud kahjude korvamiseks. Vajalik aga oleks, et transpordivahend oleks kindlustatud kõikvõimalike hädade vastu sh. ärandamine. On olemas eraldi kindlustusliik, mis kindlustab sõiduki teatud tingimustel, ärandamise ja varguse vastu, kuid ka siis on kindlustuselt saadav hüvitus väga väike. Osad kindlustusfirmad fikseerivad territooriumi, kus nende kindlustus ei kehti (nt SRÜ riigid). Võttes sõiduki pandiks võib ju keelata SRÜ riikidesse sõitmist, kuid mingit täiendavat garantiid see ei anna. Juhul, kui kindlustus oli seatud ärandamise vastu, siis ärandamisjuhtumi tuvastamisel on omanik kohustatud esitama kaks paari võtmeid ja tehnilise passi. Kui need olid autos või seda esitada ei ole, siis kindlustus ei ole kohustatud tekkinud kahju hüvitama. Sama kehtib ka siis, kui avarii tehti joobe seisundis või autot kasutas juhiluba mitteomav isik. Laevadele ja lennukitele annab kindlustus suhteliselt kindla garantii. Tegemist on ju spetsiifilise pandiliigiga, mille puhul tuleb arvestada paljude eriasjaolude ja rahvusvaheliste kokkulepetega. Sellepärast ongi laevad ja lennukid kindlustatud rahvusvaheliselt tunnustatud kindlustusfirmades. Eestis ainukeseks kindlustusfirmaks on Aeromet. Üldiselt on laevade ja lennukite pantimine väga harva esinev. Positiivseks jooneks võib siin pidada seda, et laevaregister hakkas korralikult tööle koos AÕS-i jõustumisega. Seda seetõttu, et laevadele sai juba varem seada hüpoteeki, mis oli olemuselt sarnane praeguse registerpandiga. Komplitseerituim ja vaieldavaim on kindlasti kommertspant. Kommertspanti all mõeldakse registerpanti, mis on seotud ettevõtte vallasvarale (sisseseade, toorme - ja kaubavarud). Kommertspant kuulub registreerimisele ettevõtteregistris, kuhu kantakse ka pandiese, kui seda pole juba varem tehtud. Seejuures on oluline, et ettevõtte varade pantimise korral oleks selgesti tehtud vahet vallasvara ja kinnisvara pantimise vahel. Hoonete ja nende oluliste osade pantimine toimub nagu kinnisasja pantimine - hüpoteegi alusel. Laenu tagamise vahendina on kommertspandi kasutamise võimalused praeguses situatsioonis kõige laialdasemad. Panga seisukohalt on ehitistele seatud pandil suurem väärtus kui näiteks ettevõtte sisseseadel, sest ehitiste müük, kui see peaks vajalikuks osutuma, on tunduvalt lihtsam. Panga poolt vaadatuna on kommertspandil ka mitmed puudused, millest esikohal on tema ebakindlus. Nimelt lubab seadus võõrandada kommertspandiga koormatud asju selliselt, et võõrandatud asjalt kommertspant kaob ja tekib asjale, mis asendab võõrandatut. Eeldades, et ettevõte on kindel ja pankrotti pole karta, on kommertspant vahendusettevõtte puhul väga sobiv näiteks kaubavarude pantimiseks. Kommertspanti võis seada ettevõtte vallasvarale. Hetkel, kui tagastamata laenu sissenõudmiseks hakatakse müüma ettevõtte vara, on kogu vara tegelikult pandiga koormatud ning võlausaldaja, kelle kasuks pant oli seatud, on teiste ees eelistatud. Pangal, kes võtab laenu tagatiseks kommertspandi, peab olema pidev ülevaade ettevõttes toimuvast ning nimetatud pandiliik saab suhteliselt kindel olla vaid suuremate etevõtete puhul, kus positiivsed ja negatiivsed muutused finantsmajanduslikus olukorras toimuvad aeglasemalt ning mille puhul ei ole ohtu, et ettevõtte juhi kadumisega kaob ka ettevõte ise. Intellektuaalse omandi pantimise all mõeldakse registerpandi seadmist registreeritud kaubamärgile, tööstusnäidisele või mõnele muule registreeritud intellektuaalse omandi vormile. Nimetatud pandi registreerib registri pidaja, kus üks või teine intellektuaalne omand on registreeritud. Praegusel hetkel on ainus intellektuaalsele omandile seatud pandi registreerija Riiklik Patendiamet (21, lk. 26). Praktikas on intellektuaalsele omandile seatud registerpant kui laenu tagamise vahend vähekasutatud. Peamiseks põhjuseks on see, et meil puudub hetkel vastav turg, kus vajadusel taolist pandieset realiseerida. Üheltpoolt on tegemist pandi esemega, mis Eesti õiguspraktikas on uus ning intellektuaalse omandi hulk on väike, teisalt on võrdlemisi raske ese hinnata. Asjaôigusseadusest lähtudes on Hansapank hakanud laenutagatisena aktsepteerima varaliste ôiguste pantimist. Pantida saab nôudeôigusi ja rendilepingutest tulenevaid ôigusi. Esimene neist kujutab endast arvetest, lepingutest ja muudest dokumentidest (näiteks deposiidilepingust) tulenevate ôiguste pantimist pandipidaja kasuks. Rendilepingust tulenevaid ôigusi saab pantida nii rentnik kui rendileandja. Rendileandja pandib oma ôigused rendisummadele, rentnik aga rentimise ôiguse. Nende ôiguste pandiks vôtmine on panga seisukohast siiski üsna ebakindel. Laenu tagatisena vôib kasutada ka debitoorset vôlgnevust ning tulevikus sôlmitavatest lepingutest tulenevaid ôigusi (48, lk. 39). Môned Eesti kommertspankadest on hakanud laenu tagatisena aktsepteerima ka laoseisu, mida asjaôigusseadusest lähtudes saab käsitleda kommertspandina. Peamised probleemid registerpandiga saavad alguse siis, kui tekib vajadus pandi ese realiseerida. Transpordivahendite realiseerimisel võib tekkida olukord kus laenusaaja annab panditud sõiduki üle kuid volitust selle kohta ei anna. Sellisel juhul register ei pruugi aktsepteerida panditud sõiduki müüki. Olukorra lahendamiseks tuleb esitada avaldus Täitevametile, kes korraldab panditud eseme müügi vastavalt Täitavmenetluse seadustikule. Müügist saadud rahaga kaetakse võlg ja teised tekkinud kõrvalnõuded. Negatiivseks küljeks on siin ajakulu. 4.3.3. V((RTPABERITE PANTIMINE Väärtpaberite pantimise all tuleb mõelda mitmesuguste väärtpaberite andmist pandina teatud nõude katteks. Kui pank saab pandina väärtpabereid, on ta õigustatud nõudma nõude rahuldamist panditud väärtpaberite arvel. Väärtpabereid võidakse müüa nagu vallasvara ja sellest saadud rahaga kaetakse nõuded koos kõrvalnõuetega. Kuna väärtpaberid on käsitletavad vallasvarana, siis nende pantimise korral kohaldatakse käsipandi sätteid. Seadusandja on jätnud võimaluse väärtpaberile pantimisel näha seadusega ette ka mõne teise viisi. Esitaja väärtpaberi pant tekib siis, kui need on üle antud pandipidajale. Kui on tegemist muude paberitega, siis pandipidajal tekib pandiõigus muude väärtpaberite üleandmisel kas kirjaliku rendilepingu või pandipealdiste alusel (1, §316). Äriseadistiku § 232 kohaselt peab aktsiate pantimise tehing olema tehtud kirjalikult. Asjaõigusseaduse § 315 kohaselt kohaldatakse väärtpaberite pantimisele käsipandi sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega võib lepingu näidist vaadelda ka kui käsipandi lepingut. Esitajaaktsiate pantimisel sõlmitakse kirjalik kokkulepe aktsiate pantimise kohta ning antakse aktsiad üle pandipidaja otsesesse valdusesse. Juhul, kui aktsiaid pandipidajale üle ei anta, pandiõigust ei teki. Nimeliste aktsiate pantimisel tehakse aktsiatähele vastav pealdis (kui aktsia kohta on välja antud aktsiatäht) ning pantimine kantakse aktsiaraamatusse. Nimeline aktsia loetakse pandituks pantimise kandmisest aktsiaraamatusse (1, § 232). Seega nimelise aktsia puhul: 1) tuleb sõlmida kirjalik kokkulepe aktsiate üleandmise kohta või kanda vastav pealdis aktsiatähele, mis omab asjaõigusliku kokkuleppe tähendust; 2) anda aktsiatähed üle pandipidajale; 3) kanda aktsiate pantimine aktsiaraamatusse. Aktsia pantimisel teostab aktsiast tulenevaid õigusi pantija (1, § 232), st pantija osaleb aktsionäride üldkoosolekul, kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel ning teostab muid seaduse või põhikirjaga ettenähtud aktsionäri õigusi . Lepingu näidise kohaselt (vt. lisa 13) pandib aktsiad laenusaaja, st laenusaaja ning pantija on üks ja sama isik. Laenusaaja kohustuse täitmist võib tagada ka kolmas isik, kes vastutab laenusaaja kohustuse täitmise eest panditud varaga (38, lk.119). Kaubaväärtpaberid on väärtpaberite eriliik. Kui on panditud kaubaväärtpaber, siis sellega on ühtlasi panditud see kaup. Kui lisaks kaubaväärtpaberile on spetsiaalne pantkiri, mida nimetatakse varrandiks ja kaubaväärtpaberil on märge pantimise kohta võla suuruse ja nõude tähtaja märkimisega, siis piisab kauba pantimiseks, kui on panditud varrant. Pank saades pandina aktsiad, ei muutu nende aktsiate omanikuks, vaid see on ainult nõude tagatis ja sellest tulenevalt ei muutu panditud aktsiate pidaja aktsionäriks selles aktsiaseltsis, mille aktsiad on tema käes pandi esemena. Kuna aktsiate nagu iga muu panditud vara omanikuks jääb pantija, jääb ka aktsiate pantija edasi täieõiguslikuks aktsionäriks koos õigusega osa võtta aktsiaseltsi üldkoosolekust. Ta kaotab selle õiguse siis, kui tema poolt panditud aktsiad on vallasvarana ära müüdud. Kui on saabunud sellise nõude täitmise tähtaeg, mis ei ole pandiga küllaldaselt tagatud ja pandiese on seaduslikus valduses, siis on võlausaldajal nõudeõiguse tähtaja saabumisel õigus kinni hoida või jätta enda kätte võlgniku vallasasju ja väärtpabereid kui pandiesemeid kuni nõude rahuldamiseni (1,§320). Väärtpabereid pakutakse laenu tagamiseks täna üsna sageli. Tallinna Pank aktsepteerib aktsiaid ainult teisese tagatisena, st pank ei anna laenu, arvestades tagatisena ainult aktsiate realiseerimise vôimalust. Ettevôtte finantsmajandusliku seisu halvenedes kaotavad ka aktsiad väga kiiresti oma müügiväärtust. Praktikas vôib ettevôtte finantsolukord halveneda üleöö, sellest tulenevalt langeb siis aktsia hind ning koos sellega tagatise väärtus. Samal ajal näiteks kinnis- vôi vallasvara, kui see on kindlustatud ja ei ole väga spetsiifilist laadi, omab vaatamata ettevôtte finantsseisundile alati turuhinda. Kui laenul on küllaldased materiaalsed tagatised, vôib niisiis arvestada, et sajaprotsendilist kahju ei kannata pank kunagi. Ainult aktsiapandi usaldamise korral tuleks aga sellega arvestada. Aktsiate tagatisel saab finantseerida väga lühikest aega, praktikas kuni pooleaastase laenu puhul, arvestades ka laenuvôtja üldist varanduslikku seisu. Tallinna Panga seifis on väärtpabereid ligikaudu 100 miljoni krooni eest, kuid need on kôik teisesed tagatised (17, lk. 38). Läänemaailmas ei ole väärtpaberid laenutagatisena eriti levinud. Laen tagatakse tavaliselt kas käibevara vôi pikemaajaliste aktivatega. Omajagu takistab aktsiapandi levikut ka seadusandlus. Asjaôigusseaduse järgi saab aktsiapanti realiseerida vaid kuuajalise etteteatamisega, seega alles kuu pärast lepingu rikkumist tekib pangal ôigus aktsiad realiseerida. Väärtpaberite puhul on see väga pikk periood. Aktsiomanik saab finantseerida end ka repotehinguga, pank ostab aktsiad ära, ettevôte kohustub need mingil ajal tagasi ostma. Kui aktsiad tagasi ei osteta, siis jäävad need pangale. Rääkides üldse turul ringlevate väärtpaberite hindamise pôhimôtetest, on esmaseks tingimuseks audiitori hinnang ettevôtte finantsolukorrale. Tähtis on ka ümbritsev majanduskeskkond, majandusvaldkonna üldine potentsiaal, juhtkond. Eesti turul on praegu vähe aktsiaid, mida vôib tehingute tegemisel arvestada iseseisva väärtusena. Äripäevas noteeritud aktsiate hulgas on ainult môni, mille turukursi pôhjal vôib hinnata ka ettevôtte olukorda, kuid ainult nende tagatisel kommertslaenu siiski välja ei anta. Loodav Tallinna väärtpaberibörs parandab kindlasti olukorda. Kui ettevôttel on bilansis investeeringud aktsiatesse, siis täna on väga raske hinnata ettevôtte vara ehk nende aktsiate reaalset väärtust. Kui tegutseb aktsiabörs ning aktsiad saavad ettevôtete tegelikku finantsmajanduslikku olukorda peegeldava turuhinna, sii finantseerimine väärtpaberite tagatisel (vôi repotehingute kaudu) kindlasti elavneb. 4.4. LAENE KINNISASJA TAGATISEL Kinnisvara tagatisel välja antud laen on hüpoteek. Hüpoteek on rahalise nõude tagamise vahend (25,lk. 241). Kinnisasja omanik võib koormata oma kinnisasja hüpoteegiga, mis tähendab seda, et sellel isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud ja keda nimetatakse hüpoteegipidajaks, on õigus nõude rahuldamisele panditud asja arvel. Seega hüpoteegiga tagatakse nõude rahuldamine. Tagamise esemeks on kinnisasi. Kinnisasi võidakse koormata kas tervikuna või osaliselt. Osaline koormamine hüpoteegiga võib toimuda ainult kinnisasja mõne kaasomaniku osa ulatuses, st kinnisasja sellise mõttelise osa ulatuses, mis kuulub mõnele kaasomanikule. Eestis kehtiv AÕS loeb maaga püsivalt ühendatud hooneid kinnisasja lahutamatuteks osadeks, seega tähendab kinnisasjale hüpoteegi seadmine sisuliselt ka nimetatud maatükil oleva ehitise pantimist. Hüpoteegi saab seada ka hoonestusõigusele. Hoonestusõigus on õigus, mis ulatub eelkõige maale mis on ehitise aluseks, kuid peale selle ulatub ta ka maatüki sellele osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Kui hoonestusõigus seatakse teatud maatükile, siis selle õiguse alusel on võimalus kasutada maad niipalju, kui see on vajalik ehitiste kasutamiseks ja juurdepääsuks suurelt maanteelt või tänavalt hoone juurde. Hoonestusõigus ulatub kogu ehitisele, teda ei saa seada niimoodi, et ainult teatud osa hoonest oleks hõlmatud. Tuleb silmas pidada, et ehitis, mis püstitatakse hoonestusoiguse alusel või ehitis millega seoses saadakse hoonestusõigus teatud maatükile, on hoonestusõiguse oluline osa, mitte aga selle maatüki oluline osa, millel see ehitis püsib, st. tal on õigus omada võõral maatükil hoonet ning nimetatud hoone ei ole sel juhul maatüki oluline osa. Kuna hüpoteek on üks piiratud asjaõigustest, siis ta tekib kinnistusraamatusse kandmisega. Selleks on vaja kinnistusametile esitada kinnisasja omaniku notariaalselt tõestatud avaldus hüpoteegi seadmises kinnisasjale. Kinnistusraamatu kandes hüpoteegi saamise kohta tuleb märkida hüpoteegipidaja, hüpoteegi rahaline suurus, intresside ja muude kõrvalnõuete olemasolul intressimäär ja kõrvalnõuete rahaline suurus (viivised, leppetrahv jne). Kinnisasja omanikul on õigus seada hüpoteek ka enda kasuks. Hüpoteek lõpeb siis, kui sellekohane kanne on kinnistusraamatust kustutatud. Kinnisasja omanik võib nõuda hüpoteegi lõpetamist. Hüpoteegi kustutamisel on vaja deponeerida mitte ainult hüpoteegisumma vaid ka intressid, kui need on kinnistusraamatusse kantud. Deponeerida tuleb intressid mitte suuremas ulatuses, kui kolme aasta eest, alates sellest päevast, millal kinnisasja omanik esitas kohtusse avalduse hüpoteegi kustutamiseks. Hüpoteegi summa rahuldamise korral hüpoteek lõpeb (36, lk. 90). Hüpoteegi seadmise teeb kalliks see, et hoonestusõiguse seadmine on tasuline. Kui tegemist on riigi- või munitsipaalmaaga, siis tasu ülemmäärad kehtestab Vabariigi valitsus, muud tingimused määrab kohalik omavalitsus. Eramaa puhul määratakse tasu hoonestaja kokkuleppel. AÕS loeb hoonestusõigust kinnisasjaks ja seetõttu kohaldatakse tema pantimisel kinnispandi sätteid. Lisaks riigile kuuluvale maale on Eestis suur hulk maatükke, mis on õigusvastaselt võõrandatud ja kuuluvad tagastamisele või on juba tagastatud endistele omanikule või nende pärijatele. Tagastamise otsus on sel juhul aluseks, millest lähtuvalt kantakse tagastatud maa kinnisturaamatusse. Hetkest, mil ostetud või tagastatud maatükk, samuti maatükk, millele seatakse hoonestusõigus, on kantud kinnistusraamatusse, tekib võimalus seada hüpoteeki nii maale kui hoonestusõigusele. Seejuures on oluline mainida, et ühele kinnisasjale on võimalik seada mitu hüpoteeki mitme erineva isiku kasuks. Kui hoonestusõigus on seatud sõlmitakse hoonestusõiguse omaniku ja panga vahel hüpoteegi seadmise leping selliselt, et hüpoteegiga oleks tagatud konkreetne laen ning see hüpoteegi summa kantakse panga kasuks kinnistusraamatusse. Sellise tehingu teostamise aluseks on leping AÕS-i seadmise kohta. Laenulepingus aga fikseeritakse, et kohustise täitmine on tagatud hüpoteegiga. Kinnispandi kasutamine kohustise täitmise tagamise vahendina on praegusel hetkel seadusandlusega kõige täpsemalt reguleeritud. Kinnispandiôiguse tagatisel laenu andmise juures on oluline tähtsusega kinnisasja väärtuse määramine. Kinnistu väärtuse hindamisel lähtub pank maa maksustamishinnast, millele lisandub kinnisvaraekspertidelt tellitud hinnang (25, lk.242). Eksperdid annavad pangale kinnisasja kiirrealiseerimishinna, st millist hinda oleks pangal vôimalik saada laenu tagatise müümisel mône kuu jooksul. Tihti ei vasta tagatisena esitatava maatüku väärtus isegi selle maksustamishinnale. Inimesel vôib alla kümme hektarit maad, mille maksustamisväärtus on näiteks 300000 krooni, ent maatükk asub kuskil Lôuna - Eestis ning selle turuväärtus on vôib - olla vaid 10% maksustamisväärtusest (44,lk.32). Pank ei saa sellist tagatist mitmesaja tuhande kroonise laenu korral aktsepteerida. Hüpoteegi sisu: põhimõte on, et hüpoteegiga koormatud omanikule jääb nii kinnisasja edasise valdamise st. majandamise, ja edasise koormamise õigus ainult niivõrd, kui ta sellega ei kahjusta hüpoteegipidaja õigusi, milledest peamine on koormatud kinnisasja väärtuse vahendamise keeld (1,§333). Kuna hüpoteek on eelkõige suunatud kinnisasja müügist saadavast rahasummast tagatud nõuete rahuldamisele (hüpoteek kui rahakstegemisõigus), siis tuleb kinnisasja väärtuse vähendamise all mõista sellist tegevust, mille tagajärjel väheneb kinnisasja (selle oluliste osade kui ka päraldiste) müügihind, kuna siis võib tekkida oht, et müügisummast ei piisa hüpoteegipidaja nõuete rahuldamiseks. Sellest tulenevalt samastab seadus väärtust vähendava tegevusega ka tegevuse, mille tõttu tekiks oht müügiväärtuse vähenemisele. Hüpoteegiga nõude rahuldamine tähendab seda, et koormatud kinnisasja võidakse teatud ulatuses sundvõõrandada (1, § 335). Sundvõõrandamisest tuleb teatada kinnisasja omanikule üks kuu ette. See annab kinnisasja omanikule võimaluse vabatahtlikult taastada endine olukord või leida võimalus täiendava tagatise andmiseks. Täiendav tagatis võib esineda sellisena, et keegi kolmas isik hakkab käendajaks hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku kõrvale, Juhul, kui omanik lisatagatist ei anna, võib hüpoteegipidaja nõuda nõude ennetähtaegset rahuldamist kinnisasja väärtuse vähenemise ulatuses. Seega on olemas potentsiaalne võimalus, et krediidiasutus saab omaniku tegevuse võtta oma järelvalve alla. Suurte krediitide korral lepitakse selles ka laenulepingus kokku. Kuna AÕS näeb hoonete pantimist ainult koos maaga ja maaomandi vormistamine on aeganõudev, siis on nii pangad kui laenusoovijad püüdnud leida olukorrast väljapääsu, otsides teisi võimalusi hoonete laenutagatisena kasutamiseks. Praktiliselt on võimalik hooneid ilma maad või hoonestusõigust omamata pantida ettevõtte vallasvarana, seades hoonele kommertspandi. Füüsilistel isikutel selline võimalus puudub, kuid sellele vaatamata on hoone kasutamine laenutagatisena ka füüsiliste isikute puhul mõeldav. Sellisel juhul pole enam tegemist seadusandluses reguleeritud pandiga, vaid vajaduse sunnil kombineeritud tagatisega. Hüpoteek ulatub ka nendele rendi- või üürinõuetele, mis on tekkinud ühe aasta jooksul enne kinnisasja arestimist või võlgniku maksejõuetuks tunnistamist ja on sisse nõudmata, kuid mitte nendele mis on tekkinud rohkem kui üks aasta enne kinnisasja arestimist või võlgniku maksejõuetuks tunnistamist. Teatavasti üldine hagi aegumise tähtaeg on 10 aastat. Seega hüpoteek ei ulatu nendele sissenõudmata rendi- või üürinõuetele, mis on tekkinud rohkem kui üks aasta enne kinnisasja arestimist või võlgniku maksujõuetuks tunnistamisest. Võlgniku maksujõuetuks tunnistamine toimub pankroti väljakuulutamisega. Kinnisasja arestimine toimub hagimenetluse korras. Hüpoteegiga on tagatud mitte üksnes nõue, vaid ka: 1) sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel või enne pankroti väljakuulutamist väljamaksmata intressid; 2) viivis ja võla sissenõudmise kulutused; 3) hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksud; 4) muud kõrvalnõuded. AÕS-i järgi tuleb võlg tasuda ning intressid ja muud kõrvalnõuded täita koormatud kinnisasja kinnistusameti asukohas. Erandina on see mõeldav, kui see on hüpoteegi kandes kinnistusraamatus fikseeritud, nt on see nii kui pangalaenu garantiiks on hüpoteek. Juhul, kui laen ei tule tagasi, siis hüpoteegi ese realiseeritakse. Rahakstegemine toimub kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Hüpoteegiga tagatud usaldaja rahuldamine võib toimuda kahel viisil: a) omaniku poolt kinnisasja müügist saadud rahasummast (nn vabakäeline müük); b) sundtäitmise läbi (1, § 352). Vabakäelise müügi korral on juriidiliselt müüjaks küll omanik, kuid praktikas otsib ostja ja vahendab tehingu pank. See on pangale ja ka omanikule kiireim viis nõude kustutamiseks ja raha saamiseks. Puuduseks on siin see, et omanikku ei saa sundida oma kinnisasja müüma. Kui omanik sellest keeldub on pangal alati võimalik nõuda kohtu kaudu sundtäitmist kinnisasjast (seda reguleerib Täitevmenetluse seadustik) (16, art. 693). Täitevmenetluse algatamisel saadab täitus kinnistusametile täitedokumendi ärakirja ja täituri notariaalselt tõestatud ühepoolse avalduse kinnisasja käsutamise keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse (42, art. 64). Hüpoteek ise ei anna hüpoteegipidajale ôigust nôuda omanikult maksmist, kuid omanik peab lubama kinnisasja suhtes sundtäitmist, kui tagatavat nôuet vabatahtlikult ei täideta (25, lk. 242). Praktikas on valitsevaks kinnisasja müük sundenampakkumise teel. Selle korraldab ja viib läbi kohtutäitur. Kui hüpoteegiga koormatud ese on realiseeritud, kaetakse laen müügist saadud rahaga. Ehitisele pantimisel on kasutatud ka nn. tagatisloovutamist. Tagatisloovutamise kohaselt müüb omanik ehitise pangale, mis rahasumma eest kindlaksmääratud tähtaja jooksul tagasi müüma. Ostja kohustaub enda omandiõiguse kestvuse vältel omandatud ehitist kolmandatele isikutele mitte võõrandama ega ka koormama, mille tagamiseks võivad pooled hooneregistrisse sisse kanda ajakohase märkuse. Pank ei saa hüpoteegiga koormatud vara kanda enda bilanssi. Ühishüpoteegi all mõeldakse mitme kinnisasja koormamist ühe hüpoteegiga. Sellisel juhul vastavad ühe hüpoteegiga tagatud nõude eest kõik kinnisasjade omanikud. Ühe kinnisasja kohta ole vast kinnistusraamatust võib saada andmed ka teiste kinnisasjade kohta, mis on koormatud ühe ja sama hüpoteegiga, seda juhul, kui ühe hüpoteegiga on koormatud mitu kinnisasja. Ühishüpoteek kasutatakse eelkôige siis, kui tagatav krediit on nii suur, et ühe kinnisasja väärtusest selle tagamiseks ei jätku. Ühishüpoteegipidajal on õigus nõuda täielikku või osalist rahuldamist iga hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel (1, §359). Hüpoteegipidaja ise otsustab, millises ulatuses iga kinnisasi hüpoteegi eest vastutab. Kui ehitis oli koormatud mitme pandiõigusega, kantakse need hüpoteegina kinnistusraamatusse vastavalt kinnistamisavalduste registreerimisele kinnistuspäevikus. Krediidiasutused vôtavad ka ise kasutusele veel lisaabinôusid, andes krediiti ainult teatud laenupiirides ja nôudes tavaliselt esimest järjekohta. Eestis kasutatakse kinnispanti vähe, sest nii hoonestusõigus kui maa erastamine on aeganõudev protsess (kinnispandi kasutamine laenu tagatisena on hetkel väga harv nähtus). Selge on see, et vaatamata hetkesituatsioonile saab hüpoteek tulevikus üheks enamkasutatavaks pangalaenu tagamise vahendiks eeskätt pikaajaliste laenude puhul, sest maa pandiesema on olemuselt stabiilne ning vähe muutuv. Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse vastuvõtmine aitas lahendada mitmeid hüpoteegi rakendamisega otseselt seoses olevaid probleeme. Vajalik oleks nüüdseks juba käivitunud kinnistusraamatute süsteemi tehnilise töö (nt maa mõõdistamine) parandamine ja kiirendamine. Hüpoteegi rakendamine ei olnud seni laialdaselt võimalik, sest puudusid vastavad kinnistud. Nii hoonestusõiguse seadmine kui maa erastamine on aeganõudev protsess, mistõttu on kinnispandi kasutamine laenu tagatisena hetkel veel harv nähtus. On täiesti selge, et vaatamata hetkesituatsioonile saab hüpoteek tulevikus üheks enamkasutatavaks pangalaenu tagamise vahendiks eeskätt pikaajaliste laenude puhul, sest maa pandiesemena on oma olemuselt stabiilne ning ajas vähe muutuv. KOKKUV(TE Kuna krediteerimine on panganduse peamine funktsioon ja suurim sissetuleku allikas on laenude v(ljastamisel tarvis j(lgida, et krediit ja selle tagamine makrotasandil ei kahjustaks raha tervist ja v(imaldaks leida maksev(imelisi ostjaid. Panga majandustegevus on seotud teatud krediidiriskiga, kuna nii sisemiste kui ka välimiste faktorite môju vôib tuua pangale olulist kahjumit. Kindlat definitsiooni ei ole pankadel ega pangakorraldajatel. Siiski vôib seda püüda lahti seletada järgnevalt - risk tähendab vôimalike tulemuste määramatust. Effektiivse krediidijuhtimise vôtmeelementideks on: hästi arenenud krediidipoliitika ja protseduurid, hea portfellijuhtimine, laenude effektiivne kontroll ja kôige tähtsam - hästi ettevalmistatud personal. Iga pank peab täpselt jälgima ühelt poolt oma deposiidi- ja teiselt laenuportfelli. krediidiriski maandamiseks on viimastel aastatel hakatud kasutama ka nn portfelliteooria abi. Iga pank töötab ise välja oma laenupoliitika, kus on välja kujunenud teatud laenamise reegleid (pôhimôtted, eelistused, laenutooted, protseduurid, laenupäädevuse süsteemi), kuid need ei ole formaliseeritudseadusandlikus vormis. Sellest dokumendist juhindavad nii laenutöötajad kui ka laenukomitee. Panga arukas laenupoliitika peab läbi viima kôikide krediitide perioodilist kontrolli enne nende kustutamist. Kui krediidi kontrollimise käigus avastatakse probleemsed krediidid, on vaja kohe vôtta kontakti laenutaotlejaga, et leida lahendus, mis suurendaks panga ?ansse saada laen tagasi. Pangad ei tunne muret mitte ainult negatiivse riski pärast, ehkki vajavad reservikapitali just kaitsena ellujäämist ohustavate ootamatute kahjumite vastu. Kui laenupoliitika on formuleeritud ôieti, aitab see vältida liigset riski ja aitab kaasa laenude kvaliteedi tôusele. Nii juriidilistele kui ka üksikisikutele ning nn seotud isikutele rühmadele antavate laenude suuruse osas tuleb lähtuda Eesti Panga kehtestatud normatiividest. 1993 aasta augustis moodustasid 10 eesti panka aktsiaseltsi Krediidiinfo, mille pôhitegevusalaks on krediidiinfo kogumine ja vahendamine. Krediidiregistri loomine teenib kahte eesmärki. Üks on potentsiaalse laenutaotleja hoiatamine. Laenutaotleja peab teadma, et ei ole môtet minna panka valeandmetega. Teine eesmärk on laenusaajate distsiplineerimine, et laenaja tagasimaksed sooritataks tähtajaks. Krediidiinfo tuleb pankadele kindlasti odavam, kui vôla tagasinôudmise pikk protsess. Üldkokkuvôttes baseerub laenutaotluste hinnang järgneval kuuel pôhifaktoril: 1) laenutaotleja iseloom - krediidi vôtmise eesmärgi ausus; 2) mahtuvus - st laenutaotleja juriidiline ôigus kirjutada alla laenulepingu; 3) rahavoog - st hinnang laenutaotleja piisavale kasumile ja rahavoogule, et kustutada laen; 4) tagatis, mis tôendaks laenutaotleja aktiva vôi muude väärtuste olemasolu; 5) tingimused, mis eksisteerivad majandusharus, milles funktsioneerib laenutaotleja; 6) kontroll, mis aitab kindlaks teha laenutaotluse vastavust panga ja reguleeritavate standarditele krediidi kvaliteedi suhtes. Ülaltoodud aspektid aitavad pangatöölistel laenutaotleja krediidiväärsuse hindamisel. Stabiilses ühiskonnas teenib pank oma kasumi pôhiosa laenuintressidelt, eelistades igakülgselt analüüsitud pikaajalisi ja kaalukaid investeeringuid. Seepärast uurivad pangad väga täpselt äriplaane, mille alusel laenu tahetakse. Pädev analüüs hoiab ära kehva projekti rahastamise ja sedakaudu nii panga kui ka kliendi hävingu. Panga seisukohalt on oluline anal((sida finantsaruandeid ja vaadelda tagatist. Laenutaotluse anal((si spetsiifika seisneb ettev(tte finantsseisundi anal((si suures osakaalus krediidiv((rsuse hindamisel. Kui laenud v(ib (ldiselt otstarbe j(rgi jagada tarbimis - ja tootlikuks krediidiks, siis krediit ettev(tetele on reeglina tootlik krediit. See t(hendab, et ettev(tte eesm(rgiks on panna saadud krediit teenima tulu. Sellest tulenevalt peab suurt t(helepanu p((rama firma majanduslikule seisundile ning perspektiividele. Tuleb meeles pidada, et panka huvitavad sellised aruanded, mis peegeldavad ettev(tte tegelikku finantsolukorda. T(htis on eelk(ige see, et aruanded oleksid v(rsked ja piisavalt detailsed. Vajalikud on kahe viimase arvestusperioodi aruanded, sest ainult nii on v(imalik j(lgida ettev(tet tema d(naamikas ja teostada igak(lgset anal((si. Laenutaotleja eelmise tegevusperioodi majandustegevuse analüüs vôimaldab suurema tôenäosusega prognoosida tulevaste kohustuste ôigeaegse täitmise vôimalusi. Arvesse vôetakse laenutaotleja kôik kohustused ja nende katmiseks kasutavate vahendite allikad. Siiski ei anna möödunud perioodi analüüs rahuldavat ülevaadet laenutaotleja tulevasest maksevôimet. Seega tuleb laenutaotleja finantsseisu ja maksevôime hindamisel lähtuda muudestki aspektidest. Pangatöötaja peab kasutama ka mitmesuguseid välispankade ja Eesti kommertspankade kogemusi. Laenutaotleja loodetavate tulude ja kulude prognoosimiseks saab kasutada kôik vôimalikke vôtteid. Eelkôige on nendeks arvatavad laekumised toodangu müügist, kulude suurus ja kasum. Sellehulgas tuleb kindlasti analüüsida laenuprojekti (äriprojekti) môju tulevasele finantstegevusele. Nende tegurite pôhjal koostatakse loodetavate tulude ja kulude arvestused, vôrreldavad bilansid prognoositava perioodi alguse ja lôpu seisuga ning neid vastandatakse. Arvesse vôetakse kôik muudatused, mis tulenevad loodetavate tulude laekumisest ja kasutamisest. Siin tuuakse täielikud andmed rahaallikate (kasum, amortisaatsioon, kreeditorid) ja vahendite kasutamise (kapitalimahutused, tegevuse laiendamine, laenude tagastamine) kohta. Inflatsiooniprotsessi arenemisel muutub laenu tagastamise vôimaluste hindamine üsna keeruliseks. Pangatöötajal tuleb kasutada mitmesuguseid täiendavaid arvutusi, et hoiduda kahjudest seoses rahaühiku väärtuse langemisega. Üheks kahjude vältimise abinôuks oleks laenu protsendimäära tôsta, kuid ka sel alal esinevad piirangud, sest kôrged protsendimäärad môjutavad laenutaotleja juures kulutuste kasvu ja samas ka maksevôime hinnangut. Tagatise vôi garantii vajadus eeldab kôrgemat riski taset. Krediidijuhtimise protsessi täpsel rakendamisel ei peeta tagatist krediidivôimlisuse asendajaks. Sel juhul on tagatis täiendav kaitse juba aktsepteeritud krediidi puhul. Tagatised on jaotatud kahte suurde gruppi. Need on personaal- ja reaaltagatised. K(endus kui solidaarne vastutus on (helt poolt hea, kuna n(uet v(ib esitada selle mitte t(itmise korral koheselt k(endajale. See vastu garantii korral saame garandi poole p((rduda alles p(rast seda, kui debitoor esutub maksej(uetuks. Samas on aga olemas risk, et ka k(endaja v(i garanteerija on selleks ajaks maksev(imetud. Pant on seevastu pisut kindlam tagatis. Pank kasutab panti p(hiliselt krediidiriski v(hendamiseks, sest pandilepingu abil on kohtus v(imalik edukalt t(estada pangapoolse n(ude p(hjendatust. Pantida v(ib k(ike, mille pantimine pole seadusega keelatud ja millele v(ib sissen(uet p((rata, kuid alati tuleb erilise ettevaatusega suhtuda objektidesse, mida on raske realiseerida. Pantida saab ainult seda vara, mis on pantija omandis. Pandiga tagatakse n(ude t(itmine sellises t(henduses, et kui isik endale v(etud v(lakohustust ei t(ida ja on v(lausaldajale andnud pandi, siis n(ude esitamise t(htaja saabumisel v(ib v(lausaldaja n(uda pandiga tagatud n(ude rahuldamist panditud vara arvel. Vastavalt vajadusele koostatakse laenulepingu juurde käendusleping, garantiikiri, kommerts-, register-, v(i k(sipandilepingud v(i h(poteek. Krediididokumentatsioon kindlustab krediidiriski eest, lubades pangal kasutada juriidilisi abinôusid, kui laenuvôtja rikub laenu kustutamise graafikut. K(sipant tekib pandi (leandmisega pandipidajale erandjuhul pandilepingu s(lmimisega. Kui v(lakohustust ei t(ideta ei tohi pank kanda pandiesemeid oma bilanssi ja hakata neid valdama, kasutama ja k(sutama nagu ta oleks nende omanik. pank v(ib panditud asja m((a koos (lekandmisega. K(sipandi puhul on pangal kindel garantii, kuid praktikas kasutatakse seda v(he, sest reeglina puudub pankadel v(imalus hoida suurem((tmelisi esemeid. Seet(ttu on selle pandiliigi osa krediidinduses kaduvv(ike, kuid l(hiajaliste laenude jaoks on see v(imalus siiski s(ilitatud. Registerpanti v(ib pidada h(poteegi analoogiks vallasasjale puhul, kuigi sellist garanteeritust ja reguleeritust nagu vallasasjade puhul siin ei ole. Registerpandi puhul on pandiese pantija valdusse ning pant registreeritakse seadusega etten(htud registris. S(ltuvalt pandi esemest jaguneb registerpant pandiks transpordivahendite, ettev(tte vallasvarale (kommertspant) ning intellektuaalsele omandile. Transpordivahendite pantimise puhul on tegemist v(ga spetsiifilise pandiliigiga, mille puhul tuleb arvestada paljude eriasjaolude ja rahvusvaheliste kokkulepetega. Vaatamata sellele, et v(imalus selle pandiliigi kasutamiseks on antud, tuleb nende pantimise kord alles v(lja t((tada ja seadusega kehtestada (laevad, lennukid). Kommertspandi kasutamine v(imalused olid k(ige laialdasemad. Tema puuduseks v(ib pidada ebakindlust, sest seadus lubab v((randada kommertspandiga koormatud asju selliselt, et v((randatud asjalt kommertspant kadus ja tekkis asjale, mis asendas v((randatut. Sellest tulenevalt peatas (riseadustik kommertspandi seadmise, j(ttes kehtima varem ettev(tteregistris registreeritud kommertspandid. Kommertspandi seadmise alused, kord ja t(itmise erisused s(testatakse eraldi seaduses ja registreeritakse seadusega s(testatud registris. Intellektuaalsele omandile seatud pant on praktikas v(hekasutatud, sest selline pandiese on Eesti (iguspraktikas uus. Samas on raske hinnata, kuiv(rd lihtne on pangal taolist pandieset vajaduse korral realiseerida. Väärtpaberi vôtmine on seotud riskiga. Kui laenu ei tagastata, siis on raskusi nende aktsiate realiseerimisega. Seega eeldab väärtpaberipandi realiseerimine vastava turu olemasolu. Kôige kindlam laenu tagatise liik on pangaametnike kinnitusel kinnisvarapant. H(poteegi tagamise esemeks on kinnisasi, mida v(ib koormata kas tervikuna v(i osaliselt. H(poteegi rakendamist raskendab asjaolu, et A(S loeb maaga p(sivalt (hendatud hooneid kinnisasja lahutamatuteks osadeks. Asjaôiguse §8 kohaselt on kinnisasjaks ainult maa. Sama seaduse §241 kohaselt on kinnisasjaks ka hoonestusôigus ja korteriomandiseaduse §1 kohaselt loetakse kinnisasjaks samuti korteriomand, kui see hôlmab môttelise osa maast, mille peal on hoone, kus korter asub. Sellest järeldub, et need kolm - maatükk, hoonestusôigus ja korteriomand- vôivad olla tagatiseks nn hüpoteegilaenu saamisel. Ühtlasti ei tohi unustada, et need vôivad olla hüpoteegina laenu tagatisteks üksnes tingimuste, et laenu vôtja on kantud kinnistusraamatusse maa, hoonestusôiguse vôi korteriomandi omanikuna. Hüpoteegiga kaasneva riski maandamise üheks vôimaluseks on panga osalusel tegutsevad kinnisvarabürood, kes oskavad kinnisvarale määrata hinne. Hüpoteek on kindlam kui pant, sest see on kinnisvara, mida ei ole vôimalik kaotada ega varastada ning mis tavaliselt ka ei hävi. Sellisel juhul saab h(poteek (heks enamkasutatavaks pangalaenu tagamise vahendiks, seda eesk(tt pikaajaliste laenude puhul, sest maa pandiesemena on stabiilne ja ajas v(hemuutuv. Kui pank kindlustaks end kôikide riskide vastu, kasutades ülaltoodud meetmeid, vôiks ta elada väga rahulikult. KASUTATUD KIRJANDUS 1. Asjaôigusseadus - Riigi Teataja toimetuse väljaanne. Tln. 1993, 98 lk. 2. Brett, V. Kuidas sôlmida laenulepingut? - Mihkel, nr. 3, 1994, 58 lk. 3. Cole, R. Consumer and Commercial Credit Management. Irwin Book, 1989, 647 lk. 4. Eesti Panga infoosakonna materjalid, 1996, 65 lk. 5. Feldmann, M. Pankade riskireiting astub uude aastasse. - Äripäev, 4. märts 1996. 6. Hansson, A. Mis määrab intressimäärade taseme ?-Äripäev. Panga eri. 8.veebruar 1995. 7. Hansapanga aastaaruanne. 1995, lk.52. 8. Hansson, A. Mis määrab intressimäärade taseme? Äripäev. Panga eri. 8. veebruar 1995. 9. Heinsalu, K. Usaldada saab pärast kontrolli. - Äripäeva Lisa, 28. veebruar 1996. 10. Hääl, E. Pangalaenu andmine on vastutusrikas protseduur.- Eesti Sônumid, 13.aprill, 1995. 11. Kell, K. Laenud - ônn ja ônnetus. - Eesti Ekspress, 26. mai, 1995. 12. Kell, K. Pangabilanss - mida see näitab. - Eesti Ekspress, 26. mai, 1995. 13. Kinney, M. The Handbook of Mortgage Banking. IRWIN, 1985, 614 lk. 14. Kitvel, E. Ettevõtte maksevõime hindamine. - EMI Teataja, nr. 3, 1992, 76 lk. 15. Krediidiasutuste seadus. - Riigi Teataja, 1995, nr. 4, 102 lk. 16. Lill, A. Pank minimeerib laenuriski. - Kaubaleht, 17. septeember 1993. 17. Lipstok, A. Pangandus ja finantsid. - Raamatupidamisuudised, nr. 2, 1995, 64 lk. 18. Lukas, R. Väärtpaberid pangalaenu tagatisena. - Äripäev, 20. november 1995. 19. Maack, K. Suur pangad väljastavad pikaajalist laenu. - Äripäev, 7. märts 1996. 20. Mc Naughton, D. Banking Institutions in Developing Markets. Washington, 1992, 312 lk. 21. Mayer, T. Raha, pangandus ja majandus. I osa, Tln., 1992, 171 lk. 22. Olak, H. Mida pakkuda pangale laenutagatiseks ? - Äripäev, 31. august 1994. 23. Ots,A. Krediidiinfo tähtsus hakkab Eestis suurenema. - Kaubaleht, 28. noveember, 1994. 24. Paltser, A. Asjaôigusseadus. Kommentaarid. 1994, 326 lk. 25. Rose, S. Commercial Bank Management: Producing and Selling Financial Services, 1991, 678 lk. 26. Pärna, P. Hüpoteek. - Maa ja vara, nr. 6, 1995, 256 lk. 27. Raidla, P. Laenukontor tahab vaid tagatist. - Äripäev, 5. märts 1996. 28. Raudsepp, O. Pangandussônastik. Tln., 1995, 122 lk. 29. Raudsepp, V. Finantsjuhtimine. Külim, Tallinn, 1995, 140 lk. 30. Raudsepp, V. Finantsjuhtimise alused. TU Trükikoda, 1994, 180 lk. 31. Rozental, V. Lääne ärikultuuri kuulub ka krediidiinfo. - Postimees, 21. oktoober, 1994. 32. Salopuhho, V. Panga usaldusväärsusest. - Raamatupidamisuudised, nr. 1, 1995, 64 lk. 33. Scott, D. Aktsiaettevôtte rahandus, Tln: EMI, 1991, 171 lk. 34. Scott, D. Aktsiaettevôtte rahandus, V osa, Tln., 1992, 210 lk. 35. Spremann,K.Investition und Finanzierung.Oldenbauerg Verlag ,München,Wien, 1991,875 lk. 36. Sôrg, M., Ivanova, N. Uus krediidiasutuste seadus tulekul. - Äripäev, nr. 12, 1995. 37. Zeno, A. Kinnispant ehk hüpoteek. - Juridica, nr. 4, 1993, 92 lk. 38. Zirnask, V. Risk on kaasaja panganduse moesôna. - Hommikuleht, 13. oktoober 1994. 39. Tropp, M. Lepingud. Kirjavahetus. Muud dokumendid. AS Juura, 1995, 195 lk. 40. Täitevmenetluse seadustik, - Riigi Teataja, nr. 1, 1993, 233 lk. 41. Vôtting, A. Garantiikirjad ei tekita pankade probleeme. - Hommikuleht, 6. aprill 1995. 42. Vôtting, A. Laenu tähtajad pikendavad. - Eesti päevaleht. Ärileht, 26. juuli, 1995. 43. Äriseadustik, - Riigi Teataja, nr. 26 - 28, 1995, 198 lk. 44. Ülavere, R. Garantiikirjade aeg on ümber. - Äripäev. Panga eri, 8. veebruar 1995. 45. Ülavere, R. Hüpoteeklaenude osakaal pankades väike. - Äripäev, 21. august 1995. 46. Ülavere, R. Krediidiregister distsiplineerib. - Äripäeva Lisa, 28. septeember, 1994. 47. Ülevaade pangandusest seisuga 29.veebruar 1996 a. Pangastatistika ja analüüsi osakond. 48. Fynjyjd> V. Pfkju b rhtlbnysq hbcr. -yjv.5> 1995> 76 cnh. 49. 1995>384 cnh. 50. - CJVBYNTR> 1995> 752 cnh. 51. Dbyjuhfljd> D. Rhtlbnyfz b bydtcnbwbjyyfz gjkbnbrf Byrjv,fyrf. yjv. 11> 1995> 40 cnh. 52. Gfyjdf> U. 1994> 352 cnh. 53. Rfpbvfufvtljd> F. Jgthfwbb b eckeub rjvvthxtcrb[ ,fyrjd lkz yfctktybz. - CG,> 1994> 128 cnh. 54. A=ljhjd> <. Fyukj - heccrbq njkrjdsq ckjdfhm dfk/nyj - rhtlbnys[ nthvbyjd. -V> Abyfycs b cnfnbcnbrf> 1992> 240 cnh. SUMMARY Making loans is the principal economic function of banks. When a bank gets into serious financial trouble, its problems usually spring from significant amounts of loans that have become uncollectible due to mismanagement, illegal manipulation of loans, misquided lending policies, or from an unexpected economic downturn. Banks consider many factors in deciding whether or not to grant a loan to a borrower. Generally, however, the evaluation of a loan application will focus on six key factors: 1) capacity, or whether the borrower has the legal standing necessary to sign a valid loan contract; 2) character, which goes to the honesty and sincerity of the borrower and whether the loan is for a good purpose; 3) capital, which focuses on the borrower's estimated capacity to generate sufficient income or cash flow to repay the loan; 4) collateral, or whether the borrower has assets or other items of value that can be pledged to help secure the loan; 5) conditions, or the broader environment of the industry and the economy in which the borrower operates that could adversely affect loan repayment; 6) control, which refers to whether or not the borrower's application meets the bank's loan - quality standards and the standards imposed by the regulatory authorities. Finally, a sound bank lending program must make provision for the periodic review of all loans until they are retired.
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14